Kuidas ma kehalise kasvatuse spordiala valisin

Esimesel kahel kursusel on siin kehaline kasvatus kohustuslik aine. Valida on jalgpalli, korvpalli, tennise, aeroobika ja jõusaali vahel. Ma tahtsin loomulikult esimest. Olles mõttes enam-vähem arusaadava lause komponeerinud astusin kabinetti, kus nimekirjadesse registreerimine toimus. Sekretär oli volüümikas tädi, kelle näost paistis selgelt aastatepikkuse teismikega töötamise karm kogemus. Kuna ruum oli tudengitest pungil, pidin suminast üle karjumiseks üsna kõva häält tegema, mis, arvestades, et kogu mu päheõpitud lause oli ilmselt grammatiliselt üsna vildakas, ei olnud sugugi nii tore. Me dialoog nägi välja umbes järgmine:

Mina: Tahan jalgpalli rühma registreeruda!
Tädi: Mida?
Mina: TAHAN JALGPALLI RÜHMA REGISTREERUDA!
Tädi: Meil ei ole tüdrukute jalgpalli.
Mina: Ma tean. Tahan koos poistega mängida.
Tädi: Kust sa pärit oled?
Mina: Eestist.
Tädi: Domnul (=Härra, kirjutan kunagi sellest täpsemalt) Popescu (või whatever, jalkatreener igatahes), siin on üks tüdruk Eestist, kes tahab jalgpalli mängida. Kas võtad ta vastu?

Ja kuskilt poistepuntra vahelt kostis kõuehääl, mille peale poistekamp mu ees kahte lehte tõmbus nagu Punane meri Moosese ees. Valitses pinev vaikus, kõigi pilgud olid minule suunatud, domnul Popescu mõõtis mind pealaest jalatallani ja langetas viimaks karmi otsuse: "Olgu!"

Jalgpallist ja kätlemisest

Nagu lubatud...

Nii Saksamaal kui siin olen miskipärast poiste jalkatrenni sattunud. Ainsa tüdrukuna loomulikult. Mis mulle iseenesest meeldib ja väga normaalne tundub, sest kuueaastasest peale on kogu aeg nii olnud, ainsa erandiga Fauna Female (mis of coooors oli kah superlahe). Aga erinevus saksa ja rumeenia poistega jalgpalli mängimise juures on lihtne: siinsed poisid ei näeks unes ka, et tüdruk väravasse panna, samas kui sakslased vaatasid juba selle peale viltu, kui ma ennast piisavalt kiiresti ise ei pakkunud. Üleeilse mängu viimased minutid söötsid aga meie võistkonna poisid kogu aeg palli mulle, et saaksin auvärava lüüa (mis seekord löömata jäi - aga paaril eelmisel korral olen mõne värava ikka löönud... ausalt ka :)

Igal esmaspäeval peale mängu on kolmas poolaeg, mis koosneb peasjalikult paljust õllest, suitsetamisest ja vestlusest, mis eesti standardite kohaselt kvalifitseeruks löömingueelseks sõnasõjaks. Nemad aga arutavad näiteks selle üle, kas magenta on punane või roosa värvitoon. Poolteist tundi hiljem jõutakse lõpuks järeldusele, et kõik on suhteline ja kõik on rahul, et sai jälle natuke vaielda. Uhh :). Kui keegi ära läheb, käib ta ringi ümber laua ja surub kõigil kätt. Esimene kord jäin totaka näoga käsi õieli vahtima, kui minust nagu väljagi ei tehtud. Selgus, et naistel reeglina kätt ei suruta... Ainult esimest korda kohtudes. Ja siis, kui mõni tüüp peab paremaks seda reeglit mitte arvestada, sest olen välismaalane või ta leiab, et see on iganenud tava või mis iganes muul põhjusel. Niisiis, iga kord kui keegi lahkuma asutab, tõusevad kuklakarvad ootusärevusest püsti: kas ulatab käe või ei :)

Homme kohtun loodetavasti ühe oma professoriga ja saan teada, mida lõppude lõpuks õppima hakkan (viimane aeg ka nagu, esmaspäeval algab kool). Ja laupäeval läheme Baloteşti majja kihluspidu pidama. Pilte sellest saab ka, esmaspäeval ilmselt...