Tere!

Peale pikka vahepausi kohtudes on ikka viisakas tere öelda, aga see postitus on siiski pisut teisest ooperist.

Nimelt mõtisklesin ühel kenal pühapäevahommikul Metro jogurtiriiuli juures parajasti, missuguse jogurti järgi lähipäevil isu võiks tekkida, kui nagu unenäos ilmus kõikide rumeeniakeelsete siltide vahelt nähtavale suur punane "Tere!". Vähe sellest, ka kõik muud kirjad olid sulaselges eesti keeles. Suurest hingeliigutusest toibununa sai üsna kiiresti selgeks, et tootjamaaks on Austria, aga ikkagi. Globaliseerumise väikesed rõõmud.

Äravalitud...

Timisoaras ei ole talve ajal kuskil ujumas käia, selle sain kohe selgeks. Mingid basseinid küll olla aga inimestel tänavalt pole sealt midagi otsida, mõnedel firmade töötajatel on kindlad ajad ja milleks seda muul ajal kasutatakse ei tea. Mulle muidugi ei mahtunud selline asi pähe, aga kuna laiskus tegi oma osa, siis ei hakanud väga surkima ka. Nagunii oli kuulda, et Politehnika (ehk tehnikaülikooli) spordibaasis on uus bassein valmimas ja ootasin pikisilmi kuis seal ujumas saame hakata käima. Bassein sai valmis ja tõesti on kena: suur sisebassein, kus võib end oimetuks ujuda ja välibassein, kus pärast päikese käes tshillida. Aga kui Raz kontoris arvuti taga higistab ja mina samal ajal seal mõnulen, pole see mitte mu kärsitus enne ta tööpäeva lõppu ujuma jõuda, vaid lihtsalt tõsiasi, et bassein on eranditult ülikooli töötajatele ja üliõpilastele... täitsa tasuta ja kasvõi iga päev. Aga teised vaadaku ise kuidas hakkama saavad ses linnas, kus vist ikka ei olegi avalikke sisebasseine (soojal ajal õnneks välibasseine jätkub).

Rimetea

Varsti panen ülesse pildid esimese maiga alanud pikast nädalavahetusest. Viimase veetsime suuremalt jaolt Rimeteas, väikeses Ungari külas (wikipedia andmetel oli külas 1992. aastal 640 elanikku, kellest 512 on ungarlased, 106 rumeenlased ja 22 mustlased) Alba maakonnas. Sellest ka asjaolu, et küla sissesõidul on sildil nimi kahes keeles (kui üle poolte elanikest mingist muust rahvusest, siis peab olema): lisaks Rimeteale ka ungarikeelne Torockó. Kui lisada, et saksa keeles on selle väikse küla nimi Eisenburg, võib selle taga aimata nii selle kui kogu Transilvaania heitlikku minevikku. Asula ise on ilus oma vanade (ehitatud 1870tel) valgete seinte ja punaste katustega majadega, aga ilma ümbritsevate mägedeta poleks asjal õiget maiku. Kõrgeim tipp Piatra Secuiului on tühised 1171 meetrit, nii et kauni vaate imetlemiseks ei pea palju vaeva nägema ja Eesti küngastega harjunult on ka need rahul olemiseks piisavalt kõrged. Kaljupragudes elavad seal ka krokodillid... või mulle lihtsalt tundus nii, sest sai liiga palju aega veedetud armsas külakõrtsus nimega Gondüzö. Kena pilditöötlus Ova poolt igatahes, me täname.

Posturi ja Paşte

... ehk miks mu koolivaheaeg alles nüüd on.

Rumeenia on teatavasti õigeusklik maa, 2002. aasta rahvaloenduse andmetel on üle 86% rumeenlastest rumeenia õigeusku. Usul on siin teadagi suurem roll kui Eestis, aga kus ei oleks (Eurobarometer küsitluse järgi kõige vähem usklik maa Euroopas - 16% tunnistab, et usub jumala olemasolu). Samas väga palju usukombeid siin igapäevaelus silma ei hakka. Üks asi, mida siin tihtipeale tehakse, ja mida isegi oma 19-aastaste kursavendade puhul paar korda täheldanud olen, et kui kirikust möödutakse tehakse ristimärk ette. Eriti muidugi lihavõtete ajal, kui usuteema nagunii rohkem õhus. Ja siis peetakse muidugi paastu. Razi vanaema on eriti tõsiuskne ja peab vist küll kõikidest paastukommetest kinni, noorem rahvas kas ei pea üldse paastu või võtab selle ette viimasel nädalal enne lihavõtteid. Erinevus katoliku ja õigeusu paastu vahel on, et katoliiklased ei tohi ainult liha süüa, aga õigeusu kirik nõuab loobumist kõigist loomset päritolu toiduainetest (mesilasi peetakse siin ilmselt taimedeks, sest mett võib süüa). Paastupäevad on 2008. aastal:

kõik kolmapäevad ja reeded (v.a. mõned, mis jäävad rangelt paastuvabasse perioodi);

Enne lihavõtteid: Postul Sfintelor Paşti (10. märts - 26. aprill);

Enne Peetruse ja Pauluse suurpüha: Postul Sfinţilor Apostoli Petru şi Pavel (23. - 28. juuni);
Enne jumalaema uinumise päeva: Postul Adormirii Maicii Domnului (1. - 14. august);
Enne jõule (Kristuse sündi): Postul Naşterii Domnului (14. november - 24. detsember).

Ja veel mõned päevad:

Kristuse ristimise eelõhtu (5. jaanuar);
Püha Ioan Botezătoruli pea maha võtmine (29. august);
Püha risti ülendamise püha (14. september);

Eelmisel nädalal tegin pisut uurimistööd ka kursakaaslaste seas, et kas peetakse paastu ja päris paljud ikka nosisid viimasel lihavõtteelsel nädalal maisipulki ja unistasid pühapäevast. Võtsime meiegi Raziga ette: tema nagu igal aastal ei söönud sel nädalal liha ja kolmapäeval ka mitte muid loomseid toiduaineid. Suurel reedel on siin kombeks aga üldse söömata olla. Ma võtsin plaani terve nädala rangelt taimetoitlane olla ja isegi kohvist loobuda, kuigi see on lubatud (aga ilma piimata nagunii jama juua). Lõppes asi sellega, et esmaspäeva käisin nagu zombi ringi, enne kui õhtul ikka ühe (musta) kohvi tegin ja ellu ärkasin. Teisipäeva lõunaks ei saanud aga enam üldse aru, kellele see hea on, kui ma jogurtit ei tohi süüa ja kolmapäeval pugisin südamerahuga kohupiima, kui Raz palja puuviljasalatiga leppis. Reedel päikseseloojanguni sõi Raz banaani ja paar viilu rukkileiba (mis muuseas tuleb juba päris kenasti välja, isegi ämm kiitis) ja ega minagi väga palju muud söönud, küll rohkem kiire töö pärast kui põhimõtteliselt. Vähemalt lihata sai nädala probeemideta läbi, nii et katoliiklaseks võiks hakata küll.

Ja siis tulid lihavõtted... ja võtsime liha nii Razi vanemate juures, kus pakuti lammast, siga ja kana; nii keedetud, praetud kui grillitud vormis. Järgmisel päeval vanaema juures sõime veel sarmalet (kapsalrull hakklihaga - üks traditsioonilisemaid Rumeenia toite). Taldrikul oli virnas ka paneeritud liha, aga kuna kõht oli täis küsisin Razilt ainult ampsu. See oli kuidagi kummaliset pehme ja kui aru pärisin, mis liha see veel on, tuli puhtsüdamlik vastus: "paneeritud aju". Ojee...

Loomulikult värvitakse ka siin mune, aga koksimise tehnika on veidi teine: üks hoiab muna peos, nii et ainult üks ots paistab välja ja teine koksab seda. Millega ma kuidagi hakkama ei saanud oli see, et enne muna koksamist pidi koksaja ütlema: "Kristus on üles tõusnud" ja teisel tuli vastata: "Ta on tõesti üles tõusnud". Sama kehtib tervituse asemel, kui pühade ajal kellegagi kokku saad. Aga kui raadio tööle panna ja kõik uudised algavad sõnumiga: "Kristus on üles tõusnud", jääb vaid lootus, et ka need pühad saavad ükskord otsa.

BBC

Et siis Berlin Beach Campi jääb sel aastal minemata, sest oleme pulma kutsutud ja ei ole ilus minemata jätta. Ja üks on veel just nädal enne meie enda oma. Või nagu Kärt väga tabavalt märkis:

"Nädalavahetus pulmas tundub Rumeenas olevat sama tavaline kui laupäevane saunaõhtu Eestis"

Unenägu

Eellooks niipalju, et me krundilt paistab kaugel üle heina-põllu-jäätmaa metsaviirg, mille taga juttude järgi voolab Timiş, jõgi mille järgi Timişoara oma nime on saanud (huvitaval kombel kulgeb päris läbi linna hoopis Bega). Olen sinna alati minna tahtnud, aga alati on olnud tähtsamaid asju teha.

Nägin end rattaga sõitmas me tulevase kodu poole ja kuigi siiani polnud mul õnnestunud kordagi iseseisvalt seda kohta üles leida olin äkki tuttava roostes traataiaga murulapi ees. Isegi mahavõetud ploomipuude hunnik oli veel alles. Oli tunne, et lähiajal ei ole ühtki möödapääsmatut kohustust ja otsustasin võtta ette retke tundmatusse. Olin vaevalt tänava lõppu jõudnud, kui mu ees laius lõputu rohuväli. Musta-valge kirju lehm mäletses südamerahus ja üks eriti naiivne vasikas uudistas vist võililli korjavat poisikest. Miski ei paistnud päris klappivat uuselamurajooni peegelsiledate tänavatega, aga rattaga mööda kollakat-savikat rajakest kihutades ununes see peagi ja ülekaalu saavutas hoopis tunne, et lendan üsna madalalt ruumis mis näis koosnevat ühtlasest rohekast vaibast ja pärastlõuna päeikese kollasest särast. Ja, ilmselt eilse pildistamissessiooni tulemusena, nägin igal pool valgetes õites puid. Kihutasin mööda kraavist, mis oli pungil täis hundinuiasid, just selliseid, milliseid olin oma savikrohvikatsetuste jaoks otsinud, möödusin kuhilast äravisatud katusekividest, mis oleksid olnud ideaalsed sama krohvi katsetuseks, taamal paistis pilliroog (oh, mis sellega kõike saaks teha) ja kogu rohu alt paistvat maad kattis kollakas savikiht. Tundes, et mu palvetele on vastatud, võisin korraks ökoehituse teema kõrvale heita... eriti kuna olin just jõudnud metsaveerele ja lõpuks ometi pidin teada saama, mis peitub selle kaugelt nähtud sinaka metsaviiru taga.

Jätsin ratta esimese ettejuhtuva puu najale ja läksin edasi. Mets... lõpuks ometi! Peale Eestist lahkumist polnud lauskmaal kasvavasse metsa sattunudki ja tunne on seal teadagi hoopiski teine, kui mäeküljel puudest mööda rühkides. Veidi kõndinud hakkas aga midagi imelikuna paistma: kõik puud näisid äkki üksteise järgi rivistuvat, algul ühel pool ja pärast ka teisel, nii et ei olnud enam kuskile vaadata, ilma südamepõhjas tundmata, et mind on alatult petetud. Aga kits, kes otse ees puuderivi vahel seisatas ja, korra pilgu minu poole pööranud, minema kihutas, paistis ütlevat: "Edasi, sa pole veel midagi näinud!". Pistsin minagi siis jooksu, sinnapoole, kus kits oli kadunud. Maha vaadates, et veel kuivamata maal poriloike vältida, jõudsin lõppu. Just nii tundus, sest ees laius sein, niisama roheline kui ülejäänud mets. Meenus üks teine unenägu, kus oli mingi sõda ja pidime Lenini eest põgenema, aga seinast üle ei saanudki. Seekord keegi mind taga ei ajanud ja jõudsin raskusteta müüri harjale. nüüd aga selgus, et see pole mingi müür vaid hoopis teetamm, kus vist keegi enam ei sõitnud, sest see oli üsna rohtu kasvanud. Ja taamal paistis jõgi. Kuskilt nagu meenus, et seda olingi kogu aja otsinud. Kihutasin ülepeakaela vallilt alla ja läbi vasttärganud nõgeste jõe kaldale. Kuskilt tõusis lendu üks pardipaar, kuskil lendasid liblikad ja siingi õitsesid kirsipuud... oli see jooksmisest või ikka veel eredalt säravast päikesest, aga tekkis vastupandamatu kihk ujuma minna, kuigi kallas oli ikka eriti mudane.

Võti keeras lukuaugus ja Raz astus sisse, käes kimp kevadlilli. Kui neid vastu tahtsin võtta avastasin, et ei saa sest käed on savised. haarasin taskurätiku järele, et need ära pühkida, aga kätte sattus hoopis kimp nõgeseid. Pilk langes ikka veel mudastele jalgadele ja jälle meenus see unenäoline retk Timişi äärde. Ja varsti elame sellele kohale poole lähemal :) Vahel on elu ikka parem kui unenägu, niisiis võtsin leiva ahjust ja keetsin ühe korraliku nõgesetee.

Kevad Timisoaras

on kollane,
on valge,
on sinine,
on roosa,
on kirju





























































ülejäänud pilte saab vaadata siit

EMTi soovil, havi käsul...

...annan ülevaate asjade hindadest, millest mul ülevaade on (ja olen jah laisk ja kirjutan hinnad RONides 1 RON on hetkeseisuga 4,2 EEK):

Piim 3,2-3,8 RON
Kohupiim 4,5 RON/200g
Õunad 3,0 - 3,5 RON/kg
Maasikad 6,5 RON/kg
Banaanid 4,5-5,5 RON/kg
Porgandid 2,5 RON/kg
Kaerahelbed 2,9 RON/500g
Ainus peaaegu normaalne leib 3,5 RON/200g
... kui lähipäevil poodi läheme, täiendan ehk liha osas...

Saiakesed kooli puhvetis 1,8 - 2 RON
Supp kohvikus 4-5,5 RON
Õlu baaris 3,5-4 RON
Vein baaris 19 - 23 RON/pudel

Normaalsed kingad 120 - ... RON
Pulmakleidid 450-6000 RON

Buss/troll/tramm: 2 reisi (saab ainult paarikaupa osta) 2,5 RON
Takso: 1,49 RON/km päeval, 1,79 RON/km öösel

Kahetoalise korteri kuuüür: 250-400 EUR + maksud (mitte päris kesklinnas, ca 10 mintsa ratta/autoga)
Elekter: ca 80 RON/kuu
Gaas: ca 160 RON/kuu (viimase 4 (talve)kuu keskmine (gaasiküttega korter)

Tavaline palk me tutvusringkonnas (peamiselt iti või tehnikaharidusega inimesed) on 600 ja 1000 EURi vahel.

Huvitaval kombel rääkitakse palkadest ja üüridest ja autohindadest jms eurides, jooksvatest kuludest kohalikus rahas.

Pead ei anna, et info tõele vastab, aga enam-vähem. Kui millegi vastu täpsem huvi, küsitagu.

Puccini "Boema" a la Opera Timisoara

Eelmisel kolmapäeval, kui pidime õhtul belgia poistega kokku saama helises telefon ja Pierre tegi ettepaneku kokkamise asemel hoopis teatrisse minna. Kuna see plaan oli ammugi, aga üksi nagu ei tahtnud ja Razil on kodus mugavam magada, siis võtsin ettepaneku rõõmuga vastu. Mängiti kunagise tuntud rumeenia balletitantsija ja muidu tegija tüübi Francisc Valkay libreto, koreograafia ja režii ning Vangelise muusikaga tantsuetendust Andante-Allegro. Lavakujundus koosnes põhimõtteliselt torust, kardinast ja videoprojektorist, aga see moodustas etendusele just õige tausta. Oli üks osa, kus lavale saadeti väike valgesse riietatud tüdruk, kelle ümber näitlejad oma 10 minutit lipitsesid ja mille jooksul tuli võidelda sellest nunnuvahust tingitud vägisi pealetikkuva piinlikkustundega. Ülejäänud etendus oli see eest tasemel: tantsida siin tõepoolest osatakse. Jäi veel välja uurida, kuidas on lood laulmisega.

Kuna Aida magasin maha ja seda kohe uuesti ei mängita, siis nii lamedat nalja teha ei saanud, et kutsuda kursaõde Aida seda vaatama. Läksime seega Puccini Boheemi, ehk kohalikus keeles Boemat vaatama... Juba 40 minuti pärast langes eesriie ja subtiitrite ekraanile ilmus kiri Pauza. Kuna laval puudub igasugune keeramise-pööramise mehhanism, siis ei ole ooperid siin mitte kahes või kolmes vaatuses vaid seekord näiteks neljas. Esimesed minutid olid pisut igavavõitu ja hetkeks tekkis kahtlus, kas saan ikka rumeeniakeelse tõlkega itaalia keelest aru,. Järgmisest stseenist alates muutus etendus aga nii sisuliselt kui vormiliselt (kostüümid, valgus ja muu stuff) köitvaks ja lõpuks oli selge, et poleks osanud õhtut kuidagi paremini veeta. Varsti kindlasti jälle: tudengile maksab pilet ju ainult 8 RONi, mis on pool jalkakorra tasust ehk enam-vähem kolme piimapaki hind. Piletid ostsime seejuures sama päeva hommikul, no aru ma ei mõista :)

Suuskamisest ja uiskamisest

Eelmisel laupäeval pidime Iulius Malli (kohalik kurjuse tempel, kuigi märksa kenama arhitektuuriga kui Tartu oma) liuväljale uiskama minema ja seetõttu tulid ühe salsatüübiga jutuks oskamine ja mitte oskamine. Ta oli väga uhke, et oli eelmisel aastal uisutama õppinud ja tegi nalja, et me vist küll õpime seal Eestis enne uisutama kui jalgrattaga sõitma. Pidin tunnistama, et just nii see ongi, sest oma esimesi kordi jääl ei mäleta, aga skolnikuga käbarasse kukkumisi küll, neil hetkedel, kui avastasin, et isa enam ammu ratast tagant kinni ei hoia.

Tuli jutuks veel suuskamine ja lumelaudamine, mille peale arvasin, et mäel on suuskadega alguses oluliselt lihtsam hakkama saada: ei ole ju inimene harjunud, et mõlemad jalad on sama laua külge kinnitatud. Tema vaidles jälle vastu, et lumelauaga on piiratud liigutuste arv, mis tuleb ära õppida, aga suuski peab oskama paralleelselt hoida ja pidurdada on nendega ka raske. "Aga kõik see on ju täpselt samamoodi, kui tavaliste suuskadega" tahtsin öelda, kuid sain enne sõnasabast kinni. Mäesuusad ongi siin ju "tavalised".

Raha

2005. aasta suveks oli Rumeenia leu niivõrd devalveerunud, et pea igaüks oli miljonär. Leiti lihtne lahendus: laseme käiku uue raha, millel on neli nulli vähem. Seega 1 000 ROL = 1 RON = 100 bani (=umbes 4.7 EEK)

Sellega seoses on kohalikel ikka veel arusaam, et banidel pole väärtust ja enamasti saab poes nende asemel vahetusrahana kommi v6i väikese shokolaadi, baarides jäetakse see aga lihtsalt jootrahana endale.

Teine asi, mis mu väikesele ajule alul ületamatuid raskusi valmistas oli aru saada, kui palju asjad maksavad, ikka küünitasin taskuarvuti ekraani vaatama või andsin targu suurema raha... et küllap nad ise otsustavad palju tagasi annavad. Alles nädala-paari pärast sain jaole, et asi pole mitte ainult mu suutmatuses rumeeniakeelsetest numbritest aru saada. Nimelt ei ole inimesed ikka veel uue vääringuga harjunud ja summasid öeldakse vanas vääringus. Saa sa siis aru, kui ostad postmargi eestisse ja sul palutakse lahkelt 16 000 (şaisprezece mii) välja käia. Veel enam, kuna ennevanasti oli selge, et tuhat on lõpus, siis öeldakse lihtsalt 16. Ja mina imestan end ogaraks, kuidas küll lihtne kiri Eestisse saab 75 eeku maksta.

Vetsud

... on siin oodatult kehvapoolsed: ilma pabertaskurätikuteta kodust lahkumine pole hea mõte ja prill-laudadest võib enamasti vaid unistada. Aga asi, mis mind enam hämmastas, oli see, et peaaegu ühelgi kabiinil ei ole lukku ega riivi. Mitte, et katki oleks vaid lihtsalt pole mõeldudki sellele. Ja seda mitte mõnes juhuslikus nurgataguses kohas vaid isegi üsna arvestatavates kohvikutes. Üsna ebameeldiv igatahes koogutada kuskil pikas koridoritaolises peldikus, kus ukseni on kaks meetrit maad ja loota, et keegi koputamata sisse ei astu. Siiani pole veel juhtunud...

Aga Timisoaras on ka Iulius Mall, kõige lahedama sisekujundusega ostukeskus, mida siiani olen näinud. Ja sealsed peldikud on omaette kunstiteos, vast võrreldavad KUMU omadega. Tjah, nagu siin kombeks, on kõik ühest küljest nii maha jäänud ja tagurlik, samas aga leidub väga lahedaid pärle.

Bürokraatia

Nii... pärast poolt nädalat koolis jõudis minuni kuuldus, et olemas on ka ingliskeelne programm peaaegu samade ainetega. Elektroonika ja telekommunikatsiooni teaduskonnas, mis asub automaatika ja arvutiteaduse teaduskonna kõrvalkabinetis. Aga ei, nad ei võinud seda mulle öelda ja nad pidid mind sundima ained ära valima enne kui ma asjast aimu saan. Ja loomulikult ei räägi keegi uues teaduskonnas ei inglise ega saksa keelt ja loomulikult ole prodekaani kunagi kohal ja nii ma muudkui "ootan natuke" ja "tulen tunni pärast tagasi" ja "lähen sekretariaati doamna Ionescuga rääkima" (keda loomulikult kohal ei ole ja keegi ei tea kus ta on) jne... Nüüdki on see "tunni pärast tagasi ootamine" ja istun läpakaga õppehoone hoovis laua taga ja miski tüüp Alex arendab seltskondlikku vestlust... sõbralikud on need inimesed siin, aga mitte pealetükkivad... Rumeenlased paistavad olevat kombinatsioon lõunamaalaste avatusest ja põhjamaalaste respektist "oma ruumi" vastu, nii et kuidagi väga normaalne on siin inimestega suhelda.

Koolist veel niipalju, et nüüd, kui inglise keeles õpin on ikka raske kõigest matemaatikast ja füüsikast ja arvutitest aru saada, aga vähemalt saan nüüd aru millest ma aru ei saa...

WiFi ehk miks on Rumeenias parem elada kui Saksamaal

Paar päeva tagasi paigaldas Razi koduarvutile wifi ruuteri, nii et nüüd saan köögi diivani peal mõnuleda, kui vaja kodutööd teha või msn-is rääkida, või süüa tehes skype'is olla.

Ülikooli raamatukogus jookseb samuti wifi ringi, ole ainult meheks ja haara sabast. Õppehoone hoovis aga levib 9 võrku, millest 2 kaitsmata. Saksamaal üritasin ennast ülikooli raamatukogus võrgustada, aga aga nad nõudsid parooli, mille saamiseks peab tudeng olema ja raamatukogu nimekirjas ja ilmselt peab esitama ka politsei tõendi, et pole iial valesti parkimise eest trahvi saanud. Ülikooli hoonete ümbruses luusimine ei andnud samuti soovitud tulemust ja ainsast kohvikust, kus miski kõrval kortermaja wifi levis, visati mind välja, sest ma ei ostnud piisavalt palju õlle.

Stanciova

... on küla umbes 40 km Timisoarast kirdesuunas. Küllalt lähedal, aga asjad ei ole mitte nii lihtsad. Teele jääb Recas, üsna tuntud veinikeskus, mis on igast küljest ümbritsetud viinamarjakasvandustega. Aga mitte see asjaolu ei pea meid ses linnakeses kinni (kuigi jah, veinipoes ikka käisime), vaid ootame seal kuni Paul oma igivana Daciaga kohale jõuab... sest järgmised kümme kilomeetrit on praktiliselt offroad. Kunagi on seal osaliselt olnud munakivitee. Seda isegi parandatakse aeg ajalt, või kui täpsem olla, siis iga nelja aasta tagant enne kohalikke valimisi.

Oma auto pargime Pauli matuseteenuseid pakkuva nõbu hoovi pühapäeva ootama. Dacia jääb kohale jõudes aga külast läbivoolava oja kaldale. Maja asub teisel pool oja, aga kuigi sild on olemas, pidi teisele poole sõitmine ohtlik olema.... mitte sellepärast, et sild lootusetult kitsas oleks, vaid kuna enne on tavaliselt paar õlut ära tarbitud. Samas, sellise raputamise peale kulub väike seespidine polsterdus ära küll.

Paulil ja Christinal on lahe väike savi-õleblokkidest ehitatud maja. Nad ostsid selle 5 aastat tagasi ja nüüd elavad seal kolmekesi. Iris, nelja aastane üliarmas pätt ka. Nemad on ainsad pendeldajad külas, teised elavad j töötavad (või ei tööta) kohapeal. Põhilise sissetuleku saavad külaelanikus lammastest. Neid olla seal tuhande ringis (ja külas elanikke 200, karjuseid on kuus). Põhiliselt müüakse juustu ja liha-villa ka ikka. Naturaalmajandus töötab kah nivõrd-kuivõrd. Paul, itimees tegi midagi ühe karjuse arvuti jaoks ja sai tasuks 2 kilo juustu, piima saab naabritelt ja mune ka. Liha eest hoolitseb aga suur paks valge jänes, kes Irisele sünnipäevaks kingiti. Sest jänestel on teatavasti komme kiirelt ja efektiivselt paljuneda. Pühapäeva hommikusöögi omletti kulusid ära viimased lihariismed, aga ei häda: jänes on jälle tiine. Lihavabrik missugune.

Käisime külas ka ühel prantsuse-rumeenia paaril, kes alles sügisel sinna kolisid. Alul olid nad teede olukorda südamest kirunud, aga hiljem mõistnud, et see on tegelikult ainus, mis hoiab küla nii ehedana ning pendeldavad uusrikkad eemal. Nelikümmend kilomeerit pole ju teab mis palju.

Un weekend placut

Nädalavahetused veedame suures osas teel olles. Sõna otseses mõttes. Sest 230 km Trobeta Turnu Severini võtab aega keskmiselt 4,5 tundi. On olemas kaks võimalust sinna sõitmiseks: lühem ja tihedama liikluse ja rohkemate teetöödega ja teine, mis kulgeb mööda Serbia piiri tähistava Doonau äärt. Mõlemad on ilusad, kuigi mingil hetkel kindlasti ei jõua enam tähele panna mägede ilu ja seda kui huvitavaid maju külades leidub ja tahaks pikka sirget kiirteed või midagi. Praegu on aga huvitav näha, kuidas mustlased on terve küla losse täis ehitanud või kuidas vana mees jumala rahuga kihutavate autode vahel härjarakendiga maisikoormat veab.

Mingil ajal jõudsime ka kohale. Razi ema juures sõime traditsioonilist kanasuppi (ciorba de pui). Suppe on neil kahe nimega ciorba ja supa. Ma pole veel päris hästi pihta saanud, mis vahe neil on, kuigi küsimus on korduvalt arutluse all olnud. Kana süüakse siin üldse hästi palju, või mulle ainult tundub nii, sest Razi seda armastab.

Ööd olime Teodori ja Iona uues korteris. Vahel tundub, et kõik mu tuttavad aina ehitavad ja remondivad, olgu siis siin või seal. Ainsa erinevusega, et eestlased teevad reeglina kõike ise ja isegi kui keegi appi palgatakse rassitakse samas ise mehemoodi. Rumeenlastele, vähemalt keda ma kohanud olen, on selline asi suht võõras. Kui vannituba tuleb kolm korda uuesti plaatida, sest esimesed kaks korda teevad kulid nii kehva tööd, et sisse astudes lööd varba ära, isegi siis nad nutavad ja maksavad, aga ise ei tee. Ehitusmaterjalide koha pealt niipalju, et üsna palju kasutatakse odavaid ja nõmedaid kunstmaterjale, aga sisekujundus on sellegipoolest üllatavalt stiilne (kui materjalid välja arvata), ma millegipärast ootasin palju rohkem kitshi (Balotesti maja kipskrokodillist ma ei hakka siinkohal pikemalt rääkima).

Laupäeval käisime teisel vanaemal külas. Küla, kus Razi isa üles kasvas asub umbes kümnekilomeetrise pisikese tee lõpus. Täielikus pärapõrgus ja üsna vaene. Ühesõnaga tõeline pärl minusugusele turistile, kes seal ohjeldamatult pilte teha klõbistas: küll küll kobarast, mis ei olnud enam päris viinamarjad ja veel mitte rosinad; laua all kuivavatest maisitõlvikutest või puuviljast, millest paar päeva tagasi aimugi polnud (see näeb välja nagu antoonovka, aga on pisut suurem ja kollasem ja karvadega kaetud nagu virsik. Nime unustasin muidugi jälle ära, aga kasutada saab seda näiteks kanatäidisena, on selline hea hapukasmõru ja tugevama tekstuuriga kui õun).

Kihluspidu pidasime ka, palju liha ja lõkke ja tantsuga. Ja kolme koeraga: Bobby, Valge Koer ja Blind Bitch (kuigi oli ainult ühest silmast pime). Meie saime liha ja nemad kondid... ja lihavedelikuga immutatud leiba ja lõpuks mõne tüki liha ka. Tõsi on, et Rumeenias on igal pool hullult palju koeri ja tõsi on ka see, et neisse (ka hulkuvatesse) suhtutakse kui mitte ilmse poolehoiuga, siis vähemalt sallivalt.

Nüüd olen kodus, aktusel käidud, dekanaadis käidud, jalka mängitud... ja homme algab kool. Head ööd!

Jalgpallist ja kätlemisest

Nagu lubatud...

Nii Saksamaal kui siin olen miskipärast poiste jalkatrenni sattunud. Ainsa tüdrukuna loomulikult. Mis mulle iseenesest meeldib ja väga normaalne tundub, sest kuueaastasest peale on kogu aeg nii olnud, ainsa erandiga Fauna Female (mis of coooors oli kah superlahe). Aga erinevus saksa ja rumeenia poistega jalgpalli mängimise juures on lihtne: siinsed poisid ei näeks unes ka, et tüdruk väravasse panna, samas kui sakslased vaatasid juba selle peale viltu, kui ma ennast piisavalt kiiresti ise ei pakkunud. Üleeilse mängu viimased minutid söötsid aga meie võistkonna poisid kogu aeg palli mulle, et saaksin auvärava lüüa (mis seekord löömata jäi - aga paaril eelmisel korral olen mõne värava ikka löönud... ausalt ka :)

Igal esmaspäeval peale mängu on kolmas poolaeg, mis koosneb peasjalikult paljust õllest, suitsetamisest ja vestlusest, mis eesti standardite kohaselt kvalifitseeruks löömingueelseks sõnasõjaks. Nemad aga arutavad näiteks selle üle, kas magenta on punane või roosa värvitoon. Poolteist tundi hiljem jõutakse lõpuks järeldusele, et kõik on suhteline ja kõik on rahul, et sai jälle natuke vaielda. Uhh :). Kui keegi ära läheb, käib ta ringi ümber laua ja surub kõigil kätt. Esimene kord jäin totaka näoga käsi õieli vahtima, kui minust nagu väljagi ei tehtud. Selgus, et naistel reeglina kätt ei suruta... Ainult esimest korda kohtudes. Ja siis, kui mõni tüüp peab paremaks seda reeglit mitte arvestada, sest olen välismaalane või ta leiab, et see on iganenud tava või mis iganes muul põhjusel. Niisiis, iga kord kui keegi lahkuma asutab, tõusevad kuklakarvad ootusärevusest püsti: kas ulatab käe või ei :)

Homme kohtun loodetavasti ühe oma professoriga ja saan teada, mida lõppude lõpuks õppima hakkan (viimane aeg ka nagu, esmaspäeval algab kool). Ja laupäeval läheme Baloteşti majja kihluspidu pidama. Pilte sellest saab ka, esmaspäeval ilmselt...