Tagasi

... ja tahaks pikalt ja laialt heietada, kui tore oli aastapäeva hommikul Toomel hümni laulda ja enne seda veel (vesi)suusatada ja saunatada, vahvleid küpsetada ja lihtsalt sõpsidega maailma asjade üle aru pidada; inu juures pool päeva maha lebotada ja liisiga üle poriloikude hüpata; krissuga eesti filmi tippsaavutusi nautida; emaga shoppamas käia ja isaga puzzlet kokku panna; imre leiutatud imevidinate üle imestada ja robinile selgeks teha püüda, et ei ole inga on irma... tahaks kirjutada, kui tore oli viinis motikaga ringi kihutada ja lõpuks ometi ka see hundertwasserhaus ära näha; äkki ka tumeoranzist päikeseloojangust kui rong lõpuks läbi ungari jälle koju tagasi tõi ja 'anna kareninat' lugedes kõik kuidagi eriti ajatu ja ebareaalne tundus... aga juba pressib uksest ja aknast sisse igapäevaelu kiire kiire... täna laksati kompleksfunktsioonide ja statistikaga, homme on kontrolltöö integraalide peale soolas... lisaks pisut tegemata tõlketööd ja pulmakleidi jahile sel nädalal parem ei mõtlegi... brrr... aga ikkagi ei vahetaks millegi vastu kuulda, kui raz kõrvaltoas mihaiga räägib, kes parasjagu new delhis pakistani viisat taotlemas; hommikujaheduses läbi linna kooli poole kihutamist ja pärast loengut avastamist, et isegi õhukese kampsuniga on juba liiga palav; kevade lõhna õhus ja teeäärtes õitsevaid paiselehti; loengute vahepeal korraks koju kihutamist, et üks kindlapeale hea piimakohvi ära juua; ja suvest, kus kõik te siia saabute, unistamist (ja parajat närvitsemist) ... ja loomulikult blogisse kirjutamist, selle asemel, et homseks kontrolltööks õppida...

Veel lennuinfot

Ryanair pakub varianti Riia-Milaano-Arad, mis suvaliste juuni-juuli kuupäevadega andis tulemuseks veidi üle 100 euri edasi-tagasi. Aradist Timisoarasse saab rongiga vähem kui tunniga. Kas lennuajad üksteisega ka klapivad või peab vahepeal kolm päeva Milaanos istuma on igaühe enda välja selgitada :)

Abiks reisi planeerimisel

Nagu nii mõnelegi lubatud, siin on natu inffi neile, kes lennukiga tulla planeerivad.

Kõige mõistlikum-odavam on ilmselt eesti õhuga (http://www.estonian-air.ee/) Viini lennata ja sealt edasi rongiga tulla. Infot rongigraafikute kohta (http://www.db.de/), aga hindu seal väljaspool Saksamaad liiklevatele rongiliinidele ei anta, niisiis väike ülevaade (püüan mingi aeg ka magamiskohtade hinnad Viini liinil välja selgtada):

Istekohad (1 RON ~4,45 EEK):
Viin-Timisoara: 1 suund: 195 RON, edasi-tagasi: 300 RON
Budapest-Timisoara 1 suund: 97 RON, edasi-tagasi: 140 RON
Bukarest-Timisoara 85 RON, 146 RON

Bukarest-Timisoara magamiskohad: 6 kohaline kupee, 1 koht, 1 suund: 105 RON, edasi-tagasi 170;
4 kohaline kupee 1 suund: 117 RON, edasi-tagasi: 181 RON;
2 kohaline kupee (I klass) suund: 173 RON, suunda: 265 RON;

Kui keegi avastab midagi odavamat-mugavamat, võib alati kommentaaridesse kirjutada.

Istanbul ehk jõuluvabad jõulud

22. detsembri ööks vastu 23. oli reserveeritud mugavustega sviit miljoni dollari vaatega. mugavustega ses mõttes, et kõik on käe jala juures: jõusaal (sest kolmanda korruse narilt alla ronimiseks redelit ette ei olnud nähtud), riided, söök ja jalanõud kõik ühes kohas peatsis ja isegi raz on teisel pool vahekäiku käeulatuses end asemele kokku voltinud... vaated rongiaknast on aga väärt enam kui enamik hotelle seda iial pakkuda suudaks.

Metroost välja astudes ei innustanud varahommikune härmas Bukarest piisavalt, et fotokat välja otsida, nii et sellest pilte ei saa... küllap varsti tuleb võimalus päriselt pealinnas ära käia ja lisaks liiklusummikutele, tolmule ja mõnele ilusale hoonele ka muud huvitavat näha.

Razi sõpsi juures dushi all käidud ja toitu täis topitud, oli aeg rongisõidu peaproovilt esietendusele minna: eelmise öö 8 unetundi paistis eelseisva 19 kõrval poisikesena. Aga kui sattusime kupeed jagama Istanbulis elava akupunkturisti ja inglise keele õpetaja Andyga, kel lisaks suur huvi idamaade ajaloo vastu, möödusid esimesed 7 tundi ühe hetkega ja mu suurejoonelistel õppimisplaanidel oli seks korraks kriips peal. See, et meid öö jooksul 20 korda üles äratati, et pileteid või passe kontrollida, et meid türgi piiril rongist välja kupatati, kus kõigepealt viisa ja siis passikontrollisabas tuli seista, ununes üsna pea, kui rongiaknast hakkasid paistma mošeede kuplid ja linnamüüri tornid.

Istanbul on väidetavalt ainus linn maailmas, mis laiub korraga kahel kontinendil. Ajaloolist Euroopa ja modernsemat Aasia osa eraldaval Bosporuse väinal ristlevad liinilaevad (pilet 1,3 liiri, nagu tavalise trammisõidu puhulgi), nii on üsna tavaline, et tööle minekuks tuleb iga päev läbi teha maailmajagudevaheline reis. Meiegi jõime Aasias ühe kohvi ja tulime siis tagasi, sest kõik huvitavad kohad paistsid jalutuskäigu jaoks liialt kaugel. Vähemalt sai Raz kah nüüd Aasiaga jala valgeks.

Vist umbes poole oma rahast lõime laiaks erinevates kohvikutes, sest nii tore on ju kangialuses pugerikus türgi kohvi juues backgammonit mängida, või jälgida hiiglasuures punases tugitoolis espresso ja kohupiimakoogi saatel kuidas Hagia Sofia luitundpunased müürid hämaruse saabudes viimasegi värvivarjundi kaotavad. Ja isegi kultuuriloolise väärtusega keskus on selles 12 miljoni elanikuga linnas piisavalt suur, et aeg ajalt sügava kergendusohkega tõdeda: "Nüüd oleme küll ühe kohvi ära teeninud".

5 päeva pole teab mis palju, et kõigega tutvust teha, nii tuli teha aja ja raharessursidele sobiv valik. Selle viimase kriteeriumi tõttu jäid külastamata Topkapi palee ja türgi saun, aga midagi peab ju ka järgmiseks korraks jääma. Hagia Sofia, ehitatud 532-537 oli Konstantinoopoli kauneim ehitis ja 900 aastat Büstantsi impeeriumi usuelu keskus. Kui osmanid 1453 aastal Konnstantinoopoli vallutasid muudeti kirik mošeeks ning alates 1935. aastast toimib ehitis muuseumina. Sellest vaid pargiga eraldatud on Sinine mošee, 17. sajandi rajatis, mis oma muljetavaldavate laemosaiikide ja pehmete vaipadega pakub mõnusat vaheldust Istanbuli hullule liikluskultuurile ning varustab piisava meelekindlusega, et sukelduda Grand Bazaari, Istanbuli vanima ja ühe maailma suurima turu hullumeelsesse saginasse. Kuid muljetavaldavaimaks kujunes maa-aluse veereservuaari, Basilica Cisterni, külastus. 12 rida, milles igas 28 ilmselt lammutamisele määratud hoonetest võetud sammast moodustavad 143 x 65 meetrise ristküliku, mis mahutab kuni 80 000 tonni vett. Praegune alla meetrine veekiht tsisterni põhjas mahutas küll pigem ohtrasti kalu ja läikivaid münte, ning taga kaugemas nurgas ka kaks meduusapead, külaliste kiviks muutumise vältimiseks üks küljele ja teine pea alaspidi paigutatud (sest teatavasti on Meduusa niivõrd inetu, et kes teda vaatama satub muutub korrapealt kiviks). Arheoloogiamuuseumi toredustest ei hakka parem rääkimagi ning Taksimi, ööelu keskusena tuntud linnaosa, üle kolmesaja baari-kõrtsu-ööklubiga tuleb teil samuti ise tutvust teha.

Nii on ja pilte saab ka näha, kui need ükskord üles laetud saan (püüan täna). Ja tänage Big Bossi (nagu me teda Türgis nimetasime, sest kuidas sa ütled Allah või Jumal, ilma et keegi pahandaks), et reisimuljed on vabatahtlikud lugeda-vaadata, sest nagu üks nali jutustab.

"-Mis on vahet Taeval ja Põrgul?

-Taevas meenutavad inimesed oma elu
ja rännakuid...

-Ja Põrgus?

-Seal on sama lugu, ainult et PowerPointi
kasutamine on lubatud..."

Stanciova

... on küla umbes 40 km Timisoarast kirdesuunas. Küllalt lähedal, aga asjad ei ole mitte nii lihtsad. Teele jääb Recas, üsna tuntud veinikeskus, mis on igast küljest ümbritsetud viinamarjakasvandustega. Aga mitte see asjaolu ei pea meid ses linnakeses kinni (kuigi jah, veinipoes ikka käisime), vaid ootame seal kuni Paul oma igivana Daciaga kohale jõuab... sest järgmised kümme kilomeetrit on praktiliselt offroad. Kunagi on seal osaliselt olnud munakivitee. Seda isegi parandatakse aeg ajalt, või kui täpsem olla, siis iga nelja aasta tagant enne kohalikke valimisi.

Oma auto pargime Pauli matuseteenuseid pakkuva nõbu hoovi pühapäeva ootama. Dacia jääb kohale jõudes aga külast läbivoolava oja kaldale. Maja asub teisel pool oja, aga kuigi sild on olemas, pidi teisele poole sõitmine ohtlik olema.... mitte sellepärast, et sild lootusetult kitsas oleks, vaid kuna enne on tavaliselt paar õlut ära tarbitud. Samas, sellise raputamise peale kulub väike seespidine polsterdus ära küll.

Paulil ja Christinal on lahe väike savi-õleblokkidest ehitatud maja. Nad ostsid selle 5 aastat tagasi ja nüüd elavad seal kolmekesi. Iris, nelja aastane üliarmas pätt ka. Nemad on ainsad pendeldajad külas, teised elavad j töötavad (või ei tööta) kohapeal. Põhilise sissetuleku saavad külaelanikus lammastest. Neid olla seal tuhande ringis (ja külas elanikke 200, karjuseid on kuus). Põhiliselt müüakse juustu ja liha-villa ka ikka. Naturaalmajandus töötab kah nivõrd-kuivõrd. Paul, itimees tegi midagi ühe karjuse arvuti jaoks ja sai tasuks 2 kilo juustu, piima saab naabritelt ja mune ka. Liha eest hoolitseb aga suur paks valge jänes, kes Irisele sünnipäevaks kingiti. Sest jänestel on teatavasti komme kiirelt ja efektiivselt paljuneda. Pühapäeva hommikusöögi omletti kulusid ära viimased lihariismed, aga ei häda: jänes on jälle tiine. Lihavabrik missugune.

Käisime külas ka ühel prantsuse-rumeenia paaril, kes alles sügisel sinna kolisid. Alul olid nad teede olukorda südamest kirunud, aga hiljem mõistnud, et see on tegelikult ainus, mis hoiab küla nii ehedana ning pendeldavad uusrikkad eemal. Nelikümmend kilomeerit pole ju teab mis palju.

Un weekend placut

Nädalavahetused veedame suures osas teel olles. Sõna otseses mõttes. Sest 230 km Trobeta Turnu Severini võtab aega keskmiselt 4,5 tundi. On olemas kaks võimalust sinna sõitmiseks: lühem ja tihedama liikluse ja rohkemate teetöödega ja teine, mis kulgeb mööda Serbia piiri tähistava Doonau äärt. Mõlemad on ilusad, kuigi mingil hetkel kindlasti ei jõua enam tähele panna mägede ilu ja seda kui huvitavaid maju külades leidub ja tahaks pikka sirget kiirteed või midagi. Praegu on aga huvitav näha, kuidas mustlased on terve küla losse täis ehitanud või kuidas vana mees jumala rahuga kihutavate autode vahel härjarakendiga maisikoormat veab.

Mingil ajal jõudsime ka kohale. Razi ema juures sõime traditsioonilist kanasuppi (ciorba de pui). Suppe on neil kahe nimega ciorba ja supa. Ma pole veel päris hästi pihta saanud, mis vahe neil on, kuigi küsimus on korduvalt arutluse all olnud. Kana süüakse siin üldse hästi palju, või mulle ainult tundub nii, sest Razi seda armastab.

Ööd olime Teodori ja Iona uues korteris. Vahel tundub, et kõik mu tuttavad aina ehitavad ja remondivad, olgu siis siin või seal. Ainsa erinevusega, et eestlased teevad reeglina kõike ise ja isegi kui keegi appi palgatakse rassitakse samas ise mehemoodi. Rumeenlastele, vähemalt keda ma kohanud olen, on selline asi suht võõras. Kui vannituba tuleb kolm korda uuesti plaatida, sest esimesed kaks korda teevad kulid nii kehva tööd, et sisse astudes lööd varba ära, isegi siis nad nutavad ja maksavad, aga ise ei tee. Ehitusmaterjalide koha pealt niipalju, et üsna palju kasutatakse odavaid ja nõmedaid kunstmaterjale, aga sisekujundus on sellegipoolest üllatavalt stiilne (kui materjalid välja arvata), ma millegipärast ootasin palju rohkem kitshi (Balotesti maja kipskrokodillist ma ei hakka siinkohal pikemalt rääkima).

Laupäeval käisime teisel vanaemal külas. Küla, kus Razi isa üles kasvas asub umbes kümnekilomeetrise pisikese tee lõpus. Täielikus pärapõrgus ja üsna vaene. Ühesõnaga tõeline pärl minusugusele turistile, kes seal ohjeldamatult pilte teha klõbistas: küll küll kobarast, mis ei olnud enam päris viinamarjad ja veel mitte rosinad; laua all kuivavatest maisitõlvikutest või puuviljast, millest paar päeva tagasi aimugi polnud (see näeb välja nagu antoonovka, aga on pisut suurem ja kollasem ja karvadega kaetud nagu virsik. Nime unustasin muidugi jälle ära, aga kasutada saab seda näiteks kanatäidisena, on selline hea hapukasmõru ja tugevama tekstuuriga kui õun).

Kihluspidu pidasime ka, palju liha ja lõkke ja tantsuga. Ja kolme koeraga: Bobby, Valge Koer ja Blind Bitch (kuigi oli ainult ühest silmast pime). Meie saime liha ja nemad kondid... ja lihavedelikuga immutatud leiba ja lõpuks mõne tüki liha ka. Tõsi on, et Rumeenias on igal pool hullult palju koeri ja tõsi on ka see, et neisse (ka hulkuvatesse) suhtutakse kui mitte ilmse poolehoiuga, siis vähemalt sallivalt.

Nüüd olen kodus, aktusel käidud, dekanaadis käidud, jalka mängitud... ja homme algab kool. Head ööd!