Kevad Doonau ääres

Kui oli öö, tegime lõket ja kui tuli päev, siis käisime (olgu, olgu käisin) ujumas. Vikerkaare all on mu tulevane ristiema ja tema ristiema... Ja emadest rääkides, siis palun üle-eelmist postitust huumoriga võtta ja soovitavalt mitte enne magamaminekut :)

Blogidest

Kui peab nii palju aega arvuti taga veetma, nagu viimasel ajal, on paratamatu, et oma kahe ajuraku ühe mõtte kallal töötama koondamise vahepeal tahaks tsirkust ja leiba. Ja kuna leiba ei saa piiritult õgida, siis rohkem ikka tsirkust. Ühesõnaga aitäh Triinule oma blogiaadressi jagamise eest (ma vahel naeran ennast kõveraks su igapäevaelu imede üle), emtile, et sa mind ikka kuulda võtad, Liisile, et sa tita kõrvalt aega leiad ja Katsile-Kerlile pildielamuste eest. Võõraid blogisid ei viitsi lugeda, aga kui keegi veel oma elu ja mõtteid kiivalt varjab, siis üks eksam on veel ees ja distraction is needed.

Stanciova

... on küla umbes 40 km Timisoarast kirdesuunas. Küllalt lähedal, aga asjad ei ole mitte nii lihtsad. Teele jääb Recas, üsna tuntud veinikeskus, mis on igast küljest ümbritsetud viinamarjakasvandustega. Aga mitte see asjaolu ei pea meid ses linnakeses kinni (kuigi jah, veinipoes ikka käisime), vaid ootame seal kuni Paul oma igivana Daciaga kohale jõuab... sest järgmised kümme kilomeetrit on praktiliselt offroad. Kunagi on seal osaliselt olnud munakivitee. Seda isegi parandatakse aeg ajalt, või kui täpsem olla, siis iga nelja aasta tagant enne kohalikke valimisi.

Oma auto pargime Pauli matuseteenuseid pakkuva nõbu hoovi pühapäeva ootama. Dacia jääb kohale jõudes aga külast läbivoolava oja kaldale. Maja asub teisel pool oja, aga kuigi sild on olemas, pidi teisele poole sõitmine ohtlik olema.... mitte sellepärast, et sild lootusetult kitsas oleks, vaid kuna enne on tavaliselt paar õlut ära tarbitud. Samas, sellise raputamise peale kulub väike seespidine polsterdus ära küll.

Paulil ja Christinal on lahe väike savi-õleblokkidest ehitatud maja. Nad ostsid selle 5 aastat tagasi ja nüüd elavad seal kolmekesi. Iris, nelja aastane üliarmas pätt ka. Nemad on ainsad pendeldajad külas, teised elavad j töötavad (või ei tööta) kohapeal. Põhilise sissetuleku saavad külaelanikus lammastest. Neid olla seal tuhande ringis (ja külas elanikke 200, karjuseid on kuus). Põhiliselt müüakse juustu ja liha-villa ka ikka. Naturaalmajandus töötab kah nivõrd-kuivõrd. Paul, itimees tegi midagi ühe karjuse arvuti jaoks ja sai tasuks 2 kilo juustu, piima saab naabritelt ja mune ka. Liha eest hoolitseb aga suur paks valge jänes, kes Irisele sünnipäevaks kingiti. Sest jänestel on teatavasti komme kiirelt ja efektiivselt paljuneda. Pühapäeva hommikusöögi omletti kulusid ära viimased lihariismed, aga ei häda: jänes on jälle tiine. Lihavabrik missugune.

Käisime külas ka ühel prantsuse-rumeenia paaril, kes alles sügisel sinna kolisid. Alul olid nad teede olukorda südamest kirunud, aga hiljem mõistnud, et see on tegelikult ainus, mis hoiab küla nii ehedana ning pendeldavad uusrikkad eemal. Nelikümmend kilomeerit pole ju teab mis palju.

Un weekend placut

Nädalavahetused veedame suures osas teel olles. Sõna otseses mõttes. Sest 230 km Trobeta Turnu Severini võtab aega keskmiselt 4,5 tundi. On olemas kaks võimalust sinna sõitmiseks: lühem ja tihedama liikluse ja rohkemate teetöödega ja teine, mis kulgeb mööda Serbia piiri tähistava Doonau äärt. Mõlemad on ilusad, kuigi mingil hetkel kindlasti ei jõua enam tähele panna mägede ilu ja seda kui huvitavaid maju külades leidub ja tahaks pikka sirget kiirteed või midagi. Praegu on aga huvitav näha, kuidas mustlased on terve küla losse täis ehitanud või kuidas vana mees jumala rahuga kihutavate autode vahel härjarakendiga maisikoormat veab.

Mingil ajal jõudsime ka kohale. Razi ema juures sõime traditsioonilist kanasuppi (ciorba de pui). Suppe on neil kahe nimega ciorba ja supa. Ma pole veel päris hästi pihta saanud, mis vahe neil on, kuigi küsimus on korduvalt arutluse all olnud. Kana süüakse siin üldse hästi palju, või mulle ainult tundub nii, sest Razi seda armastab.

Ööd olime Teodori ja Iona uues korteris. Vahel tundub, et kõik mu tuttavad aina ehitavad ja remondivad, olgu siis siin või seal. Ainsa erinevusega, et eestlased teevad reeglina kõike ise ja isegi kui keegi appi palgatakse rassitakse samas ise mehemoodi. Rumeenlastele, vähemalt keda ma kohanud olen, on selline asi suht võõras. Kui vannituba tuleb kolm korda uuesti plaatida, sest esimesed kaks korda teevad kulid nii kehva tööd, et sisse astudes lööd varba ära, isegi siis nad nutavad ja maksavad, aga ise ei tee. Ehitusmaterjalide koha pealt niipalju, et üsna palju kasutatakse odavaid ja nõmedaid kunstmaterjale, aga sisekujundus on sellegipoolest üllatavalt stiilne (kui materjalid välja arvata), ma millegipärast ootasin palju rohkem kitshi (Balotesti maja kipskrokodillist ma ei hakka siinkohal pikemalt rääkima).

Laupäeval käisime teisel vanaemal külas. Küla, kus Razi isa üles kasvas asub umbes kümnekilomeetrise pisikese tee lõpus. Täielikus pärapõrgus ja üsna vaene. Ühesõnaga tõeline pärl minusugusele turistile, kes seal ohjeldamatult pilte teha klõbistas: küll küll kobarast, mis ei olnud enam päris viinamarjad ja veel mitte rosinad; laua all kuivavatest maisitõlvikutest või puuviljast, millest paar päeva tagasi aimugi polnud (see näeb välja nagu antoonovka, aga on pisut suurem ja kollasem ja karvadega kaetud nagu virsik. Nime unustasin muidugi jälle ära, aga kasutada saab seda näiteks kanatäidisena, on selline hea hapukasmõru ja tugevama tekstuuriga kui õun).

Kihluspidu pidasime ka, palju liha ja lõkke ja tantsuga. Ja kolme koeraga: Bobby, Valge Koer ja Blind Bitch (kuigi oli ainult ühest silmast pime). Meie saime liha ja nemad kondid... ja lihavedelikuga immutatud leiba ja lõpuks mõne tüki liha ka. Tõsi on, et Rumeenias on igal pool hullult palju koeri ja tõsi on ka see, et neisse (ka hulkuvatesse) suhtutakse kui mitte ilmse poolehoiuga, siis vähemalt sallivalt.

Nüüd olen kodus, aktusel käidud, dekanaadis käidud, jalka mängitud... ja homme algab kool. Head ööd!