What could be more fun than shopping... more shopping

Ehk käisime oma sünnipäevapeoks toidukraami varumas.

Kassas asju kotti ladudes avastasin, et seesamiseemneid, mille ma suure õhinaga korvi olin pannud ei ole mitte kassani vastu pidanud. Ju siis kukkusid enne kuskile, arvasime. Koju jõudes hakkasin asju kotist välja laduma ja alles siis avastasin purgitäie marineeritud paprikaid, mida mõlemad suhteliselt vihkame. Avaldasin siis imestust, et mis isud tal siis nüüd äkki tekkinud on ja tema oli samamoodi üllatunud, et tema pole küll seda purki korvi pannud. Ega ka konservubasid või parajalt suurt kasvuhoonekurki. Ta olla neid küll näinud ja vaiksetviisi imestanud, et mida ma kõike kokku ostan, aga targu vaiki olnud. Kui me suurepärane maitseainetevalik aga imekombel tähestikusupipakkideks oli osutunud polnud enam kahtlust, et mingil hetkel olime lihtsalt kellegi teise korvi pihta pannud. Loo moraal: ei tasu kahekesi poes käia või kui siis on hea vahel teise ostuvalikute kallal näägutada. Huvitav, kas see, kes meie korviga minema jalutas pani enne kojujõudmist tähele, et oli endale ettenägelikult seesamiseemned, kanamaitseaine ja majoneesi muretsenud. Kunagi ei tea ju, millal neid vaja võib minna.

Kiirelt...

Kohe-kohe läheme Doonau äärde grillima ja ühe sõpsi sünnipäeva pidama, teel veel korraks vanaema juurest läbi, kus ootamas metskitse-lihapallid, kana- ja jänesepraad. Ja sedakõike paastuajal, oi-oi... Aga väike plaan on järgmisel nädalal ilma heade asjadeta vastu pidada (kohvita, aua!)... siis kirjutan ka täpsemalt miks, millal ja kui palju ;) Nüüd aga ujumisriideid pakkima, nädalavahetusel lubab kuni 24C...

Leivategu

Nagu lubatud järgneb reportaaz nädalavahetuse leivateost. Nagu näha juuresolevalt pildilt ei andnud esimene katsetus piisavalt head tulemust, või kui siis ainult ehitusmaterjalina kasutamiseks. Aga netikommentaarid esimese leiva peaaegu kindla ebaõnnestumise kohta andsid julgust uuesti katsetada, pealegi oli juuretis hommikuks jälle nii püüdlikult ülesse kobrutanud. Seekord katsetasin vormileivaga, mis sobivalt Razi koju jõudmiseks valmis sai. Olles Eestis vaid paar korda rukkileiba maitsnud kuulus ta süda jäägitult sellele ja hallikasvalge "musta leiva" (pâine neagră) üle vingusime mõlemad vähemalt samapalju. Those times are over, tahaks loota, sest lisaks sellele, et esimene ja teine leib nagu öö ja päev välja näevad, on ka maitse hoopis parem. Päris õige ikka veel ei ole ja kuna alustasin pärmiga on selle maitset ka ikka tunda... huvitav kas läheb järgmiste kordadega ära... ja kui jääbki, siis selle ajani, kuni keegi päris juuretise toob, ajab asja ilusti ära.

Eksperiment

Raz läks töökaaslastega Herculanesse ja käimas on eksperiment üksinda kodus I. See tähendab, et vist esimest korda peale septembris siia kolimist juhtub nii, et olen üksi kodus. Nagu Liis kirjutab, on sellega seotud veidrad emotsioonid nagu, igatsen, tahan (teda) koju ja imestus, et peale koosoldud aastat on ikka nii, et iga kord kui ta kasvõi töölt koju tuleb hüppab süda rõõmust. Sest ta on mul lihtsalt parim, eks... igatpidi.

Nädalavahetuseks on aga plaanitud leivategu, fotojaht värvikirevas Timisoaras ja lähiümbruses, filmivaatamine, vaheeksamiteks õppimine, majaplaani kallal nokitsemine, rumeenia keelega maadlemine, savi, booraksi ja kriidi otsimine... ja muidugi, mis kõige olulisem: päikese käes peesitamine (lubatakse lauspäikest ja 18 soojakraadi, ojee)...

Lumi...

... aga mitte selline nagu Eestis... lihtsalt kirsid hakkavad läbi õitsema ja valged õielehed katavad talvega veelgi augulisemaks muutunud asfalti. Hommikuti on vahel autoklaasidel valge härmakiht ja pärastlõunal vilistab tuul ning kogunevad kurjakuulutavad pilved, aga äikest on olnud ainult korra ja sedagi ilma müristamata. Ja vihma ei saja, on lihtsalt selline pilvealune pildistamisilm (aga fotoka olen siiamaani raevuka järjekindlusega koju unustanud). Roosad kirsid on veel täies õies ja sama lugu on magnooliatega: valged närbuvad ja roosad alles alustavad.

Täna käisime oma tulevase kodu krundil. Ploomipuud olid kõik peale ühe maha võetud, et majale ruumi teha. Murdsin mõned veel närbumata oksad vaasi: hea hommikul ärgates vaadata. Lisaks sellele käin linnast välja sattudes nina maas, et kindlaks teha, kas ehk just seal ei ole paraja konsistentsiga savi, et säilitada midagi ehtsat ses american dream elus, millesse kogemata sattusin. Ainult et kui siin ehitatakse nii nagu ehitatakse, siis kuidas on võimalik uskuda, et põrandaküttetorud tegelt ka sinna saavad kuhu vaja ja ma juba kujutan ette kuidas üks närviline naisterahvas karja meeste kallal tänitab, et nad oma tööd korralikult ei tee... ja mis need tüübid sellest peavad... viimastel päevadel igatahes olen sattunud google'i SketchUp-i sõltuvusse ja selle abil laheneb ehk ka pikalt piinanud probleem, kas peldikupott sai ikka õigesse kohta. Ja olles Razi juba üsna hämmingusse ajanud sellega, et ma ainult sellele mõtlen, kuidas kõik majas olema peab ja kuidas seda saavutada, püüan end tagasi hoida ja kirjutan hoopis.

Muu koha pealt: peale pikki otsinguid Rumeenia kaubandusvõrgus õnnestus lõpuks ühe norra tüdruku abil tuvastada üks health shop, kus müüakse rukkijahu (3 RON/kg). Kõikide eelduste kohaselt ei tule leivateost midagi välja, sest: 1. mingit korralikku leiba alustuseks ei ole, ainult miski saksa igikaua säiliv ja pärmi baasil tehtud plönn (paar päeva tagasi Berit küll pakkus eesti seemneleiba aga siis tundus jahu leidmine ilmvõimatu); 2. me gaasipliidi ahju temperatuur on absoluutselt kontrollimatu ja seni on õnnestunud ka kõige lihtsamad koogid ära kõrvetada; 3. tavaliselt söögiasjad mul lihtsalt ei tule välja. 4. aga julge pealehakkamine on pool võitu, eksju...

Muidu läheb niimoodi, et tahaks ainult magada ja kui kohvi ei saa, siis ei lähe kohe üldse kuidagi. Aga elame veel ja kunagi saab kevadväsimus ka läbi, eks.

Niisama

Sel nädalal on kuidagi imelikult vaikne olnud: mate kontrolltöö oli kohe teispäeva hommikul ära ja sestpeale on olnud aega mõned filmid ära vaadata, sisekliima raamatut lugeda, lihtsalt laisk olla ja mõelda, et peaks rumeenia keele õppimisega aktiivsemalt tegelema.... ja siis selle asemel üht või teist Eestist kaasatoodud raamat lugema hakata. Tea, kas see on kevadväsimus või kevadlaiskus, aga kõige parem on lihtsalt olla ja mitte kõige vähematki kasulikku teha. Nädalavahetusel sõidame Sibiusse ja Sinaiasse. Homme korraldame filmiõhtu. Nüüd lähen pesu riputama.

Laupäeva hommik

Täna oli hommikusöögiks laupäeva tradistiooniline omlett (Razi eriroog) koos ebatraditsioonilise eesti musta leivaga. Taavi tõi eile... ja kohvikõrvaseks kamashokolaadi... naljakas tunne oli enne eilset, nagu oleks uks alteratiivreaalsusesse korraks lahti ja võin soovida kõike, mis eelmises elus olemas oli. Jalgpall ja matkasaapad ja lõpuks ometi miksri teine pool (here comes bananasplit) ja ja ja...

Ja kui Razi nägu üsna virilaks tõmbus selle peale, kui integraalidest juttu tegin, veetsime hommikupooliku hoopis filmi vaadates... ja nüüd läheme linna kohvi jooma... laupäev ikkagi... taking it easy...

kena nädalavahetust!

Tegemised

Kui Razi eile lõuna ajal korra kodunt läbi astus, leidis ta eest ühe parasjagu sassis juustega koduperenaine-wannabe, kes higipiisad otsa ees ja lõõskava päikese kiuste aknaid küüris... ja seejärel vannituba... ja siis kogu korteri põrandaid... ja suppi keetis... ja lilled ära kastis ja... ühesõnaga, you get the message...

Kogu selle küürimise-kokkamise juures oli kogu aeg tunne, et täna ei ole mingeid kohustusi peale rumeenia keele tunni (millesse ma lõpuks loomulikult ikka ei jõudnud) ja tantsutrenni (sest peab ju pulmadeks valsi ära õppima)... See, et kella ühe paiku öösel karaokebaaris äkki pähe kargas, et oli ju veel ka programmeerimise praktikum, kuulub juba rubriiki vastutustundetu esmakursuslane.

See eest olin täna täie kohaga tudeng, 8 tundi järjest... Siin on iga loeng 2x50 minutit. Kui neid juhtub järgemisi neli olema, siis on üsna tüütu, et vahepeal jõuad äärimisel juhul alla kohvi ostma ja siis jääd ka loengusse hiljaks. Aga samas, kui loengu aega efektiivselt ära kasutada ja oma pinginaabriga salamisi erineva disainiga lennukeid voltida, siis jõuab need vaheajal kolmanda korruse aknast välja küll lennutada. Kuigi see võib ka kurjalt kätte maksta. Ühed kursavennad pandi nimelt tagapingis vaikselt teise aine jaoks graafiku joonistamise pärast õppejõu laua taha istuma ja kirjutama kirjandit, milles tuli ära argumenteerida kolm punkti:

1. Ma saan aru, et käitusin valesti ja miks;
2. Mul on kahju, et ma nii tegin;
3. Luban, et enam seda ei juhtu...

Ja antud kirjandi punktid, hinnatuna sellesama õppejõu poolt, kes sellise karistusmeetodi välja mõtles, moodustavad kolmandiku tüüpide eksamihindest. Näide sellest, et liigne matemaatika võib aju kahjustada, nii et lähen nüüd ettevaatuse mõttes parem jalkat mängima...

Buna ziua...

ehk tere päevast... seda kolmandat Timisoaras. Täna otsustasin olla korralik koduperenaine ja oma asjad lõpuks lahti pakkida (ja äkki isegi õhtuks süüa teha, kui suudan poes selgeks teha, et tahan liha, mitte kala ja riisi mitte maisi... uhhh).

See, et kaasa on saanud ainult nuimikseri nui; pooled päevalehe raamatusarja raamatud ja mu lemmik pesukinnas on ikkagi maha jäänud, on vist kolimise puhul paratamatu. Aga ega Eesti nii kaugel olegi, eriti peale tänast avastust, et Timisoarast Viini saab hea õnne korral lennata 19 euriga (http://www.skyeurope.com/aegee) ja sealt edasi Eesti Õhuga otse Tlna.

Sel nädalalal on plaanis ülikooli keemia- ja keskkonnakaitse osakonna professoriga kohtumine, et mu õppeplaan kokku panna (hmm, ma nagu mainisin neile et tahaks infotehnoloogia bakaaineid võtta, aga nagunii rumeenia keelest aru ei saa, olgu see siis keemia või matemaatika :)... Veel on vaja Erasmuse paberid korda ajada, salsa- ja trennikohad otsida, rumeenia keele kursustele registreeruda (sest ülikooli omad algavad alles novembris) ja Razile selgeks teha, et mul on vaja särki "Naeratan, sest ei saa aru"...

Varsti kirjutan sellest, mis vahe on poistega jalgpalli mängimisel Saksamaal ja Rumeenas ning kas tüdrukutel surutakse siin kohtudes ja lahkudes kätt või mitte.