Kui oli öö, tegime lõket ja kui tuli päev, siis käisime (olgu, olgu käisin) ujumas. Vikerkaare all on mu tulevane ristiema ja tema ristiema... Ja emadest rääkides, siis palun üle-eelmist postitust huumoriga võtta ja soovitavalt mitte enne magamaminekut :)
Aga kõigepealt üks pilt lillekimbust, millega Raz sõbrapäeval üllatas. Juurdekuuluv vein, erandkorras välja kaubeldud romantic comedy ning Poli Pizzast (parim pitsakoht Timisoaras ja üldse) tellitud calzzione ja pitsa kadusid liiga ruttu kõige kaduva teed, et sellest pilti oleks saanud. Eile õhtul käisime kurjuse templi esisel parkimisplatsil uisutamas ja täna linnaäärses metsas jalutamas (ja mõned meist ronisid loomulikult kõikvõimalikest ja võimatutest kohtadest ülesse). 
Eelmisel kolmapäeval, kui pidime õhtul belgia poistega kokku saama helises telefon ja Pierre tegi ettepaneku kokkamise asemel hoopis teatrisse minna. Kuna see plaan oli ammugi, aga üksi nagu ei tahtnud ja Razil on kodus mugavam magada, siis võtsin ettepaneku rõõmuga vastu. Mängiti kunagise tuntud rumeenia balletitantsija ja muidu tegija tüübi Francisc Valkay libreto, koreograafia ja režii ning Vangelise muusikaga tantsuetendust Andante-Allegro. Lavakujundus koosnes põhimõtteliselt torust, kardinast ja videoprojektorist, aga see moodustas etendusele just õige tausta. Oli üks osa, kus lavale saadeti väike valgesse riietatud tüdruk, kelle ümber näitlejad oma 10 minutit lipitsesid ja mille jooksul tuli võidelda sellest nunnuvahust tingitud vägisi pealetikkuva piinlikkustundega. Ülejäänud etendus oli see eest tasemel: tantsida siin tõepoolest osatakse. Jäi veel välja uurida, kuidas on lood laulmisega.
