22. detsembri ööks vastu 23. oli reserveeritud mugavustega sviit miljoni dollari vaatega. mugavustega ses mõttes, et kõik on käe jala juures: jõusaal (sest kolmanda korruse narilt alla ronimiseks redelit ette ei olnud nähtud), riided, söök ja jalanõud kõik ühes kohas peatsis ja isegi raz on teisel pool vahekäiku käeulatuses end asemele kokku voltinud... vaated rongiaknast on aga väärt enam kui enamik hotelle seda iial pakkuda suudaks.
Metroost välja astudes ei innustanud varahommikune härmas Bukarest piisavalt, et fotokat välja otsida, nii et sellest pilte ei saa... küllap varsti tuleb võimalus päriselt pealinnas ära käia ja lisaks liiklusummikutele, tolmule ja mõnele ilusale hoonele ka muud huvitavat näha.
Razi sõpsi juures dushi all käidud ja toitu täis topitud, oli aeg rongisõidu peaproovilt esietendusele minna: eelmise öö 8 unetundi paistis eelseisva 19 kõrval poisikesena. Aga kui sattusime kupeed jagama Istanbulis elava akupunkturisti ja inglise keele õpetaja Andyga, kel lisaks suur huvi idamaade ajaloo vastu, möödusid esimesed 7 tundi ühe hetkega ja mu suurejoonelistel õppimisplaanidel oli seks korraks kriips peal. See, et meid öö jooksul 20 korda üles äratati, et pileteid või passe kontrollida, et meid türgi piiril rongist välja kupatati, kus kõigepealt viisa ja siis passikontrollisabas tuli seista, ununes üsna pea, kui rongiaknast hakkasid paistma mošeede kuplid ja linnamüüri tornid.
Istanbul on väidetavalt ainus linn maailmas, mis laiub korraga kahel kontinendil. Ajaloolist Euroopa ja modernsemat Aasia osa eraldaval Bosporuse väinal ristlevad liinilaevad (pilet 1,3 liiri, nagu tavalise trammisõidu puhulgi), nii on üsna tavaline, et tööle minekuks tuleb iga päev läbi teha maailmajagudevaheline reis. Meiegi jõime Aasias ühe kohvi ja tulime siis tagasi, sest kõik huvitavad kohad paistsid jalutuskäigu jaoks liialt kaugel. Vähemalt sai Raz kah nüüd Aasiaga jala valgeks.
Vist umbes poole oma rahast lõime laiaks erinevates kohvikutes, sest nii tore on ju kangialuses pugerikus türgi kohvi juues backgammonit mängida, või jälgida hiiglasuures punases tugitoolis espresso ja kohupiimakoogi saatel kuidas Hagia Sofia luitundpunased müürid hämaruse saabudes viimasegi värvivarjundi kaotavad. Ja isegi kultuuriloolise väärtusega keskus on selles 12 miljoni elanikuga linnas piisavalt suur, et aeg ajalt sügava kergendusohkega tõdeda: "Nüüd oleme küll ühe kohvi ära teeninud".
5 päeva pole teab mis palju, et kõigega tutvust teha, nii tuli teha aja ja raharessursidele sobiv valik. Selle viimase kriteeriumi tõttu jäid külastamata Topkapi palee ja türgi saun, aga midagi peab ju ka järgmiseks korraks jääma. Hagia Sofia, ehitatud 532-537 oli Konstantinoopoli kauneim ehitis ja 900 aastat Büstantsi impeeriumi usuelu keskus. Kui osmanid 1453 aastal Konnstantinoopoli vallutasid muudeti kirik mošeeks ning alates 1935. aastast toimib ehitis muuseumina. Sellest vaid pargiga eraldatud on Sinine mošee, 17. sajandi rajatis, mis oma muljetavaldavate laemosaiikide ja pehmete vaipadega pakub mõnusat vaheldust Istanbuli hullule liikluskultuurile ning varustab piisava meelekindlusega, et sukelduda Grand Bazaari, Istanbuli vanima ja ühe maailma suurima turu hullumeelsesse saginasse. Kuid muljetavaldavaimaks kujunes maa-aluse veereservuaari, Basilica Cisterni, külastus. 12 rida, milles igas 28 ilmselt lammutamisele määratud hoonetest võetud sammast moodustavad 143 x 65 meetrise ristküliku, mis mahutab kuni 80 000 tonni vett. Praegune alla meetrine veekiht tsisterni põhjas mahutas küll pigem ohtrasti kalu ja läikivaid münte, ning taga kaugemas nurgas ka kaks meduusapead, külaliste kiviks muutumise vältimiseks üks küljele ja teine pea alaspidi paigutatud (sest teatavasti on Meduusa niivõrd inetu, et kes teda vaatama satub muutub korrapealt kiviks). Arheoloogiamuuseumi toredustest ei hakka parem rääkimagi ning Taksimi, ööelu keskusena tuntud linnaosa, üle kolmesaja baari-kõrtsu-ööklubiga tuleb teil samuti ise tutvust teha.
Nii on ja pilte saab ka näha, kui need ükskord üles laetud saan (püüan täna). Ja tänage Big Bossi (nagu me teda Türgis nimetasime, sest kuidas sa ütled Allah või Jumal, ilma et keegi pahandaks), et reisimuljed on vabatahtlikud lugeda-vaadata, sest nagu üks nali jutustab.
"-Mis on vahet Taeval ja Põrgul?
-Taevas meenutavad inimesed oma elu
ja rännakuid...-Ja Põrgus?
-Seal on sama lugu, ainult et PowerPointi
kasutamine on lubatud..."
