Rimetea pildid

Rimetea

Varsti panen ülesse pildid esimese maiga alanud pikast nädalavahetusest. Viimase veetsime suuremalt jaolt Rimeteas, väikeses Ungari külas (wikipedia andmetel oli külas 1992. aastal 640 elanikku, kellest 512 on ungarlased, 106 rumeenlased ja 22 mustlased) Alba maakonnas. Sellest ka asjaolu, et küla sissesõidul on sildil nimi kahes keeles (kui üle poolte elanikest mingist muust rahvusest, siis peab olema): lisaks Rimeteale ka ungarikeelne Torockó. Kui lisada, et saksa keeles on selle väikse küla nimi Eisenburg, võib selle taga aimata nii selle kui kogu Transilvaania heitlikku minevikku. Asula ise on ilus oma vanade (ehitatud 1870tel) valgete seinte ja punaste katustega majadega, aga ilma ümbritsevate mägedeta poleks asjal õiget maiku. Kõrgeim tipp Piatra Secuiului on tühised 1171 meetrit, nii et kauni vaate imetlemiseks ei pea palju vaeva nägema ja Eesti küngastega harjunult on ka need rahul olemiseks piisavalt kõrged. Kaljupragudes elavad seal ka krokodillid... või mulle lihtsalt tundus nii, sest sai liiga palju aega veedetud armsas külakõrtsus nimega Gondüzö. Kena pilditöötlus Ova poolt igatahes, me täname.

Kevad Doonau ääres

Kui oli öö, tegime lõket ja kui tuli päev, siis käisime (olgu, olgu käisin) ujumas. Vikerkaare all on mu tulevane ristiema ja tema ristiema... Ja emadest rääkides, siis palun üle-eelmist postitust huumoriga võtta ja soovitavalt mitte enne magamaminekut :)

Kena kevadet, inu :)

Kena kevadet, emme :)

Unenägu

Eellooks niipalju, et me krundilt paistab kaugel üle heina-põllu-jäätmaa metsaviirg, mille taga juttude järgi voolab Timiş, jõgi mille järgi Timişoara oma nime on saanud (huvitaval kombel kulgeb päris läbi linna hoopis Bega). Olen sinna alati minna tahtnud, aga alati on olnud tähtsamaid asju teha.

Nägin end rattaga sõitmas me tulevase kodu poole ja kuigi siiani polnud mul õnnestunud kordagi iseseisvalt seda kohta üles leida olin äkki tuttava roostes traataiaga murulapi ees. Isegi mahavõetud ploomipuude hunnik oli veel alles. Oli tunne, et lähiajal ei ole ühtki möödapääsmatut kohustust ja otsustasin võtta ette retke tundmatusse. Olin vaevalt tänava lõppu jõudnud, kui mu ees laius lõputu rohuväli. Musta-valge kirju lehm mäletses südamerahus ja üks eriti naiivne vasikas uudistas vist võililli korjavat poisikest. Miski ei paistnud päris klappivat uuselamurajooni peegelsiledate tänavatega, aga rattaga mööda kollakat-savikat rajakest kihutades ununes see peagi ja ülekaalu saavutas hoopis tunne, et lendan üsna madalalt ruumis mis näis koosnevat ühtlasest rohekast vaibast ja pärastlõuna päeikese kollasest särast. Ja, ilmselt eilse pildistamissessiooni tulemusena, nägin igal pool valgetes õites puid. Kihutasin mööda kraavist, mis oli pungil täis hundinuiasid, just selliseid, milliseid olin oma savikrohvikatsetuste jaoks otsinud, möödusin kuhilast äravisatud katusekividest, mis oleksid olnud ideaalsed sama krohvi katsetuseks, taamal paistis pilliroog (oh, mis sellega kõike saaks teha) ja kogu rohu alt paistvat maad kattis kollakas savikiht. Tundes, et mu palvetele on vastatud, võisin korraks ökoehituse teema kõrvale heita... eriti kuna olin just jõudnud metsaveerele ja lõpuks ometi pidin teada saama, mis peitub selle kaugelt nähtud sinaka metsaviiru taga.

Jätsin ratta esimese ettejuhtuva puu najale ja läksin edasi. Mets... lõpuks ometi! Peale Eestist lahkumist polnud lauskmaal kasvavasse metsa sattunudki ja tunne on seal teadagi hoopiski teine, kui mäeküljel puudest mööda rühkides. Veidi kõndinud hakkas aga midagi imelikuna paistma: kõik puud näisid äkki üksteise järgi rivistuvat, algul ühel pool ja pärast ka teisel, nii et ei olnud enam kuskile vaadata, ilma südamepõhjas tundmata, et mind on alatult petetud. Aga kits, kes otse ees puuderivi vahel seisatas ja, korra pilgu minu poole pööranud, minema kihutas, paistis ütlevat: "Edasi, sa pole veel midagi näinud!". Pistsin minagi siis jooksu, sinnapoole, kus kits oli kadunud. Maha vaadates, et veel kuivamata maal poriloike vältida, jõudsin lõppu. Just nii tundus, sest ees laius sein, niisama roheline kui ülejäänud mets. Meenus üks teine unenägu, kus oli mingi sõda ja pidime Lenini eest põgenema, aga seinast üle ei saanudki. Seekord keegi mind taga ei ajanud ja jõudsin raskusteta müüri harjale. nüüd aga selgus, et see pole mingi müür vaid hoopis teetamm, kus vist keegi enam ei sõitnud, sest see oli üsna rohtu kasvanud. Ja taamal paistis jõgi. Kuskilt nagu meenus, et seda olingi kogu aja otsinud. Kihutasin ülepeakaela vallilt alla ja läbi vasttärganud nõgeste jõe kaldale. Kuskilt tõusis lendu üks pardipaar, kuskil lendasid liblikad ja siingi õitsesid kirsipuud... oli see jooksmisest või ikka veel eredalt säravast päikesest, aga tekkis vastupandamatu kihk ujuma minna, kuigi kallas oli ikka eriti mudane.

Võti keeras lukuaugus ja Raz astus sisse, käes kimp kevadlilli. Kui neid vastu tahtsin võtta avastasin, et ei saa sest käed on savised. haarasin taskurätiku järele, et need ära pühkida, aga kätte sattus hoopis kimp nõgeseid. Pilk langes ikka veel mudastele jalgadele ja jälle meenus see unenäoline retk Timişi äärde. Ja varsti elame sellele kohale poole lähemal :) Vahel on elu ikka parem kui unenägu, niisiis võtsin leiva ahjust ja keetsin ühe korraliku nõgesetee.

Munţii Ţarcu

Bebe ähvardas eelmisel nädalal, et start on laupäeva hommikul pool viis. Lõpuks lepiti ikka kokku kella seitsme peale ja pool üheksa saimegi Kauflandi parkimisplatsil kokku Popescu ja Simonaga, kes on tuntud ka ümbermõtlejate perekonna ühisnimetuse all. Nähes auto katusele kinnitatud lumelaudu tekkis kahtlus, kas mu kujutlus õhkõrnast lumekihist vastas päris tõele, aga nüüd oli juba hilja koju jäetud matkasuuski taga nutta.

Tee viis läbi 20 km Timisoarast ida poole jääva Recasi, kust võtsime kaasa kaduvväikese osa 700 ha suuruse viinamarjaistanduse saagist. Seina seest tulevast voolikust lastud veini liitrihinnaks on praegu 5,75 RON (ja maitseb hästi :))

Jõudnud Muntele Mic (tõlkes: Väikeses Mäed, kõrgeim tipp 1806 m) suusalifti juurde, selgus et autoga edasi ei saa ja parkimiskohta ka ei ole. Selle aja peale oli selge, et lund on küll ja rohkem ning taevasse vaadates oli varsti ka sealt lisa oodata. Auto parkimiseks tuli lõpuks ketid alla panna ja nii kaugele kui võimalik puhastamata teed mööda ülespoole sõita. Ei läinud tundigi, kui vajalik plats oli lumest puhastatud ning auto jõu ja iluharjutustega paika nihutatud.

Tee kulges laugelt ülesmäge kuni teelahkmeni, kus suunda aitas valida Ova poolt suurelt lumme kirjutanud "Raz". Ova enda ja ta punakuueliste matkakaaslastega kohtusime alles õhtul Cuntu meteoroloogiajaamas. Sinnani oli aga veel mõned tunnid ja palju lumes sumpamist aega. Paraku oli udu piisavalt tihe, et vaateid väga nautida ei saanud. See eest võis uurida karude poolt puudele jäetud märke ja hingata lõpuks ometi natukene värsket õhku.

Meteoroloogiajaamas juhatati meid kenasti soojaks köetud tuppa, mis anti meie käsutusse kolme leiva ja sümboolse summa eest. Muidugi ei saanud seda võrrelda Ova talvekorteriga, millele viimase lihvi andmisele õnnestus ka mul käsi külge panna.

Kella üheksa ajal hommikusööki valmistades tõdes Raz rahuldustundega, et ükskord ometi ei ole kaasas kedagi, kes kella seitsme ajal ärritavalt värske ja väljapuhanuna teisi teele asuma agiteerib. Nagu selgus ei olnud sellest lugu, sest tipu vallutamisest ei tulnud aina tiheneva udu tõttu nagunii midagi välja. See-eest oli lumelaudadel kiired ajad ja seejärel tuligi juba tagasiteele asuda. Nüüd, kus tee läks aina allamäge tulid suusad jälle meelde, aga kuna jagasime viiekesi sõbralikult kahte kaasavõetud lumelauda, ununes see peagi.

Auto lume alt välja kaevatud ja Lugosis kõht head-paremat täis söödud jõudsime väsinud aga rahulolevatena tagasi linna. "Ehk on Sibiu lähedal mägedes veel lumi maas, kui märtsis sinna läheme" arutlesin endamisi, aga siis taipasin, et tegelikult on ju täitsa ükskõik: päikesepaistel rohus või kaljunukil peesitada on vähemalt sama tore.

Pilte saab vaadata siit