Pühi...

... kallid kaaskodanikud... seoses eelseisva Istanbuli külastuse ja hilisema uue aasta tähistamisega Balotestis palume vastu võtta südamilikud jõulu- ja aastalõputervitused ning samas vabandada võimaliku ühenduse puudumise pärast aasta lõpuni. Homme õhtul sõidame rongiga Bukaresti ja sealt ülehomme lõuna ajal edasi Türki. Samas oldagu tänatud jõulukingituste eest, mis saabusid vaatamata uudishimulike postiametnike piilumisele ilmselt siiski täies koosseisus (müts, sokid, kell ja kõrvarõngad, right?)...

Häid jõule...

Liisi graafikut vaadates võin ennast lohutada, et jah, ei ole nii hull... esimesel nädalal peale jõuluaega on ainult programmeerimise eksam, vooluringide kontrolltöö, mat analüüsi kontrolltöö, kultuuri ja tsivilisatsiooni eksam, vaja esitada kaheksa (!) A4 esseed saksa keeles ja algebra kodutööna 23 ülesande lahendust... ja erinevalt Liisist, ei ole ma isegi rase seejuures... veel parem, ja millele kõik õppejõud paistavad üksmeelselt viitavat, enne seda on ju tervelt kaks nädalat loengutevaba aega, et kõik see endale selgeks teha... ainult et... noh... mingi arusaamatuse tõttu nimetavad osad inimesed seda perioodi jõulupühadeks...

Veel jalkast...

... Katsi soovil, havi käsul. Pildi tegi Taavi kohustuslikus Sport I tunnis.

Enamus väljakuid siin (ja neid ei ole linna peale just vähe) on kunstmuruga kaetud. Meie kooli hoovis on neid kaks. Ühel kenal kolmapäeva hommikul loengusaalist unistades välja vaadates kisti aga väljakule hiiglasuurt valget katet peale. "Nonii, nüüd on see lõbu läbi" mõtlesin "ja kogu talveaja peame ilmselt asendustrennina staadioniringe jooksma". Aga oh rõõmu, kui järgmisel päeval kooli tulles kõrgus sealsamas kaks lumise kaameli küüru meenutavat mänguhalli. Kuskilt nagu meenub, et Eestis tehakse sama tenniseväljakutega...

Kuidagi on juhtunud nii, et nii kooli kui sõpsidega jalka mängimine sattus ilmade külmaks muutudes kolmapäevale. Sest muud aega õhtuseks mänguks lihtsalt enam ei olnud, kui kesknädalal kell 21:30 ja sedagi ühes Timisoara satelliitkülas (muidugi oleks pidanud aja juba septembris reserveerima, aga kui väljas soe päike alles paistab kes siis sellele mõtleb).

Eelmise kolmapäeva õhtul lõin ühe iluvärava, peaga ja puha... Muidu vahel mõni värav ikka juhtub, aga enamasti on poolkaitses (paremääres) rohkem tegemist ja väravate löömine jääb Razi ja paari teise ründeässa hooleks.

Erasmusega mägedes

1446 m ei löö just jalust maha, aga ilus on vaadata ikkagi, eriti kui paarsada meetrit allpool on sügav sügis. Semenici mäed on kõrgeim osa Banati mägedest, mis omakorda on osa Lääne-Karpaatidest. Ja kuna need asuvad juhtumisi vaid kolme tunni bussisõidu kaugusel Timisoarast, siis oli see igati Erasmuse väljasõiduks sobiv.

Reedehommikuse füüsika üllatuskontrolltöö üle vihastamine ununes kus kurat, kui tund hiljem bussis selgus, et ehk läheme lisaks plaanitud matkamisele ka suuskama-laudama. Minu senine mõnetunnine lauakogemus Munamäel, oli olnud pigem erinevate kukkumisstiilide väljanäitus, niisiis pakkus väljavaade uuesti katsetada "päris mägedes" parasjagu närvikõdi.

Üks belgia tüüp oli lahkelt nõus õpetajaks olema, niisiis alustasime bussis teooriaga: asi on lihtne... viid kogu keharaskuse eespool asuvale jalale ja kihutad sinusoidi järgides allapoole...

Teoorias pole raske, aga praktikas ei keeranud laud mitte sinna, kuhu mina tahtsin ja kõigele lisaks läks klamber esimesel laskumisel puruks ja tuli lauda vahetama minna. Siit soovitus: kui vähegi võimalik, siis vähemalt Semenici suusakeskusesse tasub enda varustusega minna, sest mul õnnestus näiteks saada vaid 43 number saapad, kuigi mu jalanumber on 39. Aga pole viga, sest laud oli reguleeritud nii, et mõlemad jalad olid peaaegu paralleelsed (ja kruvikeerajat nad mulle ei usaldanud), niisiis kaks halba teeb kokku hea: vähemalt saapa sees sai jala sobivasse asendisse liigutada. Pärast uue laua saamist võtsin ette teooria sõnasõnalise rakendamise: kui raskus esimesele jalale siis juba täiega, kuigi see tundus paras enesetapp. Aga oh imet, pärast alguses lausa hirmuäratava kiirusega otse mäest alla kimamist ja hoo peatamiseks ette võetud liialt järsust pööramisest tingitud uperpallitamist tuli juba välja küll, nii et kui meie mitte-nii-suusafännidest kaaslased tahtsid minema hakata, tuli meid lausa väevõimuga suusalifti küljest lahti kangutada. Ühesõnaga veeeeeel... ja lennata... Razi sõpradel on ju paragliderid panipaigas uut hooaega ootamas...

Ahjaa, matkamas käisime ka. Pilte võib vaadata siit.

Ja hinnainfo: suusalaenutus 20 leid/päev, lumelaud 40-50 leid/päev, mäepilet 4 leid/kord või 50 leid/päev (1 RON = 4,46 EEK)

Kommentaaridest

Nii, võtsin lõpuks kätte ja muutsin seaded ära. Ühesõnaga seni kuni ei hakka tekkima liiga palju spämmkommentaare, on kõigil võimalus sisse logimata arvamust avaldada.

Laupäeva hommik

Täna oli hommikusöögiks laupäeva tradistiooniline omlett (Razi eriroog) koos ebatraditsioonilise eesti musta leivaga. Taavi tõi eile... ja kohvikõrvaseks kamashokolaadi... naljakas tunne oli enne eilset, nagu oleks uks alteratiivreaalsusesse korraks lahti ja võin soovida kõike, mis eelmises elus olemas oli. Jalgpall ja matkasaapad ja lõpuks ometi miksri teine pool (here comes bananasplit) ja ja ja...

Ja kui Razi nägu üsna virilaks tõmbus selle peale, kui integraalidest juttu tegin, veetsime hommikupooliku hoopis filmi vaadates... ja nüüd läheme linna kohvi jooma... laupäev ikkagi... taking it easy...

kena nädalavahetust!