What could be more fun than shopping... more shopping

Ehk käisime oma sünnipäevapeoks toidukraami varumas.

Kassas asju kotti ladudes avastasin, et seesamiseemneid, mille ma suure õhinaga korvi olin pannud ei ole mitte kassani vastu pidanud. Ju siis kukkusid enne kuskile, arvasime. Koju jõudes hakkasin asju kotist välja laduma ja alles siis avastasin purgitäie marineeritud paprikaid, mida mõlemad suhteliselt vihkame. Avaldasin siis imestust, et mis isud tal siis nüüd äkki tekkinud on ja tema oli samamoodi üllatunud, et tema pole küll seda purki korvi pannud. Ega ka konservubasid või parajalt suurt kasvuhoonekurki. Ta olla neid küll näinud ja vaiksetviisi imestanud, et mida ma kõike kokku ostan, aga targu vaiki olnud. Kui me suurepärane maitseainetevalik aga imekombel tähestikusupipakkideks oli osutunud polnud enam kahtlust, et mingil hetkel olime lihtsalt kellegi teise korvi pihta pannud. Loo moraal: ei tasu kahekesi poes käia või kui siis on hea vahel teise ostuvalikute kallal näägutada. Huvitav, kas see, kes meie korviga minema jalutas pani enne kojujõudmist tähele, et oli endale ettenägelikult seesamiseemned, kanamaitseaine ja majoneesi muretsenud. Kunagi ei tea ju, millal neid vaja võib minna.

Elust enesest

Mis on väike, ümmargune ja punane?

- Midagi suurt kandilist ja rohelist teostatuna rumeenia meistrimehe poolt.

Tere!

Peale pikka vahepausi kohtudes on ikka viisakas tere öelda, aga see postitus on siiski pisut teisest ooperist.

Nimelt mõtisklesin ühel kenal pühapäevahommikul Metro jogurtiriiuli juures parajasti, missuguse jogurti järgi lähipäevil isu võiks tekkida, kui nagu unenäos ilmus kõikide rumeeniakeelsete siltide vahelt nähtavale suur punane "Tere!". Vähe sellest, ka kõik muud kirjad olid sulaselges eesti keeles. Suurest hingeliigutusest toibununa sai üsna kiiresti selgeks, et tootjamaaks on Austria, aga ikkagi. Globaliseerumise väikesed rõõmud.

Yes... twice

või kui täpsem olla "Da... de doua ori"... Suure palavuse, mõnede külaliste jaoks väga pika sõidutee ja abielulepingule ümber aetud apelsinimahla kiuste said pulmad peetud... räägitakse, et pidu oli lõbus ja seda suuresti tänu kuumaverelistele eestlastele, kelle eeskuju reserveeritumadki rumeenlased tantsupõrandale meelitas :). Mitmelt poolt oli kuulda, et olla olnud kaugelt toredaim pulm, kus siiani käidud. Täname südamest kõiki, kes te tulite ja loodetavasti täitsid nii reis kui pidustused ootusi.

Kui mälu vajab värskendamist, mis selle aja jooksul siis ikkagi juhtus, siis alljärgnevad lingid on meenutamisel abiks:

Pulmafotod - Kati tegi

Pulmafotod - Kerly tegi

Pulmad pulmafotograafi silmade läbi

Mudavulkaanid

Doonau delta

Vama Veche, Constanţa ja Cheile Dobrogei

Ja loomulikult on väga oodatud lingid neile fotodele, mis te tegite (vastavalt sellele täieneb ka ülalolev lingikogu)...

Pulmalistele...

Juhuks, kui on vaja ühendust saada, siis minu mobiilinumber on +40720938410. Laupäeva hommikul on hea võimalus, et oleme suvemajas Severini lähedal ja seal levi ei ole, võib helistada lauatelefonile +40252343176. Nagu millalgi juba öeldud, 25-st kuni 27. hommikuni olen Timisoaras, varem ja hiljem Severinis.

Äravalitud...

Timisoaras ei ole talve ajal kuskil ujumas käia, selle sain kohe selgeks. Mingid basseinid küll olla aga inimestel tänavalt pole sealt midagi otsida, mõnedel firmade töötajatel on kindlad ajad ja milleks seda muul ajal kasutatakse ei tea. Mulle muidugi ei mahtunud selline asi pähe, aga kuna laiskus tegi oma osa, siis ei hakanud väga surkima ka. Nagunii oli kuulda, et Politehnika (ehk tehnikaülikooli) spordibaasis on uus bassein valmimas ja ootasin pikisilmi kuis seal ujumas saame hakata käima. Bassein sai valmis ja tõesti on kena: suur sisebassein, kus võib end oimetuks ujuda ja välibassein, kus pärast päikese käes tshillida. Aga kui Raz kontoris arvuti taga higistab ja mina samal ajal seal mõnulen, pole see mitte mu kärsitus enne ta tööpäeva lõppu ujuma jõuda, vaid lihtsalt tõsiasi, et bassein on eranditult ülikooli töötajatele ja üliõpilastele... täitsa tasuta ja kasvõi iga päev. Aga teised vaadaku ise kuidas hakkama saavad ses linnas, kus vist ikka ei olegi avalikke sisebasseine (soojal ajal õnneks välibasseine jätkub).

Palju õnne meile!

üks aasta...

Rimetea pildid

Rimetea

Varsti panen ülesse pildid esimese maiga alanud pikast nädalavahetusest. Viimase veetsime suuremalt jaolt Rimeteas, väikeses Ungari külas (wikipedia andmetel oli külas 1992. aastal 640 elanikku, kellest 512 on ungarlased, 106 rumeenlased ja 22 mustlased) Alba maakonnas. Sellest ka asjaolu, et küla sissesõidul on sildil nimi kahes keeles (kui üle poolte elanikest mingist muust rahvusest, siis peab olema): lisaks Rimeteale ka ungarikeelne Torockó. Kui lisada, et saksa keeles on selle väikse küla nimi Eisenburg, võib selle taga aimata nii selle kui kogu Transilvaania heitlikku minevikku. Asula ise on ilus oma vanade (ehitatud 1870tel) valgete seinte ja punaste katustega majadega, aga ilma ümbritsevate mägedeta poleks asjal õiget maiku. Kõrgeim tipp Piatra Secuiului on tühised 1171 meetrit, nii et kauni vaate imetlemiseks ei pea palju vaeva nägema ja Eesti küngastega harjunult on ka need rahul olemiseks piisavalt kõrged. Kaljupragudes elavad seal ka krokodillid... või mulle lihtsalt tundus nii, sest sai liiga palju aega veedetud armsas külakõrtsus nimega Gondüzö. Kena pilditöötlus Ova poolt igatahes, me täname.

Pulmalistele

Selline lugu, et peame hotellitoad ära bronnima ja siiani puudub päris selge ülevaade kes ja kuidas ja millal ikkagi tuleb. Niipalju kui ma olen jõudnud inimestega rääkida tundub sobivaim variant laupäevaöö hotellis (sest kes ikka peale pidu viitsib linnast välja hakata orienteeruma) ja ülejäänud telgis. Ühesõnaga kes on tulijad tehku häält...

Ja veel veidi plaanide täpsustuseks. Kogu lugu toimub teadagi Trobeta Turnu Severinis. Enne seda olen kui vähegi võimalik 26. õhtuni või äärmisel juhul 27. ülivarahommikuni Timisoaras ja tegutsen giidina neile, kes selleks ajaks kohale on jõudnud.

Just selgus ka, et 28. hommikul on miski "sättimispidu" pere ja lähemate sõprade osavõtul Severini lähedal suvemajas, nii et kes jõuab see tuleb (severinist sinna transpordi orgunnime).

Peale pulma millalgi esmaspäeval (kui pere Timisoara poole teele saadetud jne) hakkaks Dooanu delta poole kulgema. Kuidas täpselt ja kes kaasa tulevad ei ole veel selge (õelad matkaeided ja ülejäänud Nadja pardal viibijad; Kati, right?).

Ja andke siis hotelli osas asap teada, sest razi ema käib mulle juba nädal otsa selle küsimusega peale.

Posturi ja Paşte

... ehk miks mu koolivaheaeg alles nüüd on.

Rumeenia on teatavasti õigeusklik maa, 2002. aasta rahvaloenduse andmetel on üle 86% rumeenlastest rumeenia õigeusku. Usul on siin teadagi suurem roll kui Eestis, aga kus ei oleks (Eurobarometer küsitluse järgi kõige vähem usklik maa Euroopas - 16% tunnistab, et usub jumala olemasolu). Samas väga palju usukombeid siin igapäevaelus silma ei hakka. Üks asi, mida siin tihtipeale tehakse, ja mida isegi oma 19-aastaste kursavendade puhul paar korda täheldanud olen, et kui kirikust möödutakse tehakse ristimärk ette. Eriti muidugi lihavõtete ajal, kui usuteema nagunii rohkem õhus. Ja siis peetakse muidugi paastu. Razi vanaema on eriti tõsiuskne ja peab vist küll kõikidest paastukommetest kinni, noorem rahvas kas ei pea üldse paastu või võtab selle ette viimasel nädalal enne lihavõtteid. Erinevus katoliku ja õigeusu paastu vahel on, et katoliiklased ei tohi ainult liha süüa, aga õigeusu kirik nõuab loobumist kõigist loomset päritolu toiduainetest (mesilasi peetakse siin ilmselt taimedeks, sest mett võib süüa). Paastupäevad on 2008. aastal:

kõik kolmapäevad ja reeded (v.a. mõned, mis jäävad rangelt paastuvabasse perioodi);

Enne lihavõtteid: Postul Sfintelor Paşti (10. märts - 26. aprill);

Enne Peetruse ja Pauluse suurpüha: Postul Sfinţilor Apostoli Petru şi Pavel (23. - 28. juuni);
Enne jumalaema uinumise päeva: Postul Adormirii Maicii Domnului (1. - 14. august);
Enne jõule (Kristuse sündi): Postul Naşterii Domnului (14. november - 24. detsember).

Ja veel mõned päevad:

Kristuse ristimise eelõhtu (5. jaanuar);
Püha Ioan Botezătoruli pea maha võtmine (29. august);
Püha risti ülendamise püha (14. september);

Eelmisel nädalal tegin pisut uurimistööd ka kursakaaslaste seas, et kas peetakse paastu ja päris paljud ikka nosisid viimasel lihavõtteelsel nädalal maisipulki ja unistasid pühapäevast. Võtsime meiegi Raziga ette: tema nagu igal aastal ei söönud sel nädalal liha ja kolmapäeval ka mitte muid loomseid toiduaineid. Suurel reedel on siin kombeks aga üldse söömata olla. Ma võtsin plaani terve nädala rangelt taimetoitlane olla ja isegi kohvist loobuda, kuigi see on lubatud (aga ilma piimata nagunii jama juua). Lõppes asi sellega, et esmaspäeva käisin nagu zombi ringi, enne kui õhtul ikka ühe (musta) kohvi tegin ja ellu ärkasin. Teisipäeva lõunaks ei saanud aga enam üldse aru, kellele see hea on, kui ma jogurtit ei tohi süüa ja kolmapäeval pugisin südamerahuga kohupiima, kui Raz palja puuviljasalatiga leppis. Reedel päikseseloojanguni sõi Raz banaani ja paar viilu rukkileiba (mis muuseas tuleb juba päris kenasti välja, isegi ämm kiitis) ja ega minagi väga palju muud söönud, küll rohkem kiire töö pärast kui põhimõtteliselt. Vähemalt lihata sai nädala probeemideta läbi, nii et katoliiklaseks võiks hakata küll.

Ja siis tulid lihavõtted... ja võtsime liha nii Razi vanemate juures, kus pakuti lammast, siga ja kana; nii keedetud, praetud kui grillitud vormis. Järgmisel päeval vanaema juures sõime veel sarmalet (kapsalrull hakklihaga - üks traditsioonilisemaid Rumeenia toite). Taldrikul oli virnas ka paneeritud liha, aga kuna kõht oli täis küsisin Razilt ainult ampsu. See oli kuidagi kummaliset pehme ja kui aru pärisin, mis liha see veel on, tuli puhtsüdamlik vastus: "paneeritud aju". Ojee...

Loomulikult värvitakse ka siin mune, aga koksimise tehnika on veidi teine: üks hoiab muna peos, nii et ainult üks ots paistab välja ja teine koksab seda. Millega ma kuidagi hakkama ei saanud oli see, et enne muna koksamist pidi koksaja ütlema: "Kristus on üles tõusnud" ja teisel tuli vastata: "Ta on tõesti üles tõusnud". Sama kehtib tervituse asemel, kui pühade ajal kellegagi kokku saad. Aga kui raadio tööle panna ja kõik uudised algavad sõnumiga: "Kristus on üles tõusnud", jääb vaid lootus, et ka need pühad saavad ükskord otsa.

Kevad Doonau ääres

Kui oli öö, tegime lõket ja kui tuli päev, siis käisime (olgu, olgu käisin) ujumas. Vikerkaare all on mu tulevane ristiema ja tema ristiema... Ja emadest rääkides, siis palun üle-eelmist postitust huumoriga võtta ja soovitavalt mitte enne magamaminekut :)

Kena kevadet, inu :)

Kena kevadet, emme :)

Kiirelt...

Kohe-kohe läheme Doonau äärde grillima ja ühe sõpsi sünnipäeva pidama, teel veel korraks vanaema juurest läbi, kus ootamas metskitse-lihapallid, kana- ja jänesepraad. Ja sedakõike paastuajal, oi-oi... Aga väike plaan on järgmisel nädalal ilma heade asjadeta vastu pidada (kohvita, aua!)... siis kirjutan ka täpsemalt miks, millal ja kui palju ;) Nüüd aga ujumisriideid pakkima, nädalavahetusel lubab kuni 24C...

BBC

Et siis Berlin Beach Campi jääb sel aastal minemata, sest oleme pulma kutsutud ja ei ole ilus minemata jätta. Ja üks on veel just nädal enne meie enda oma. Või nagu Kärt väga tabavalt märkis:

"Nädalavahetus pulmas tundub Rumeenas olevat sama tavaline kui laupäevane saunaõhtu Eestis"

Grammatilisi tähelepanekuid

Keetsin kohvi , kui peas tekkis arutelu sõna "minema" üle, täpsemalt selle, et mitmuse esimeses pöördes on "läheme", aga kõnekeeles kasutatakse "lähme". Ja rumeenia keeles on "mergem", aga kasutatakse "merem".

Kuigi rumeenia keeles leiab sõna "omama" (a avea) oluliselt enam kasutust kui eesti keeles, siis on siingi olemas konstrui "mul on" (mi-e), "sul on" (ţi-e), "tal on" (le e)... , mida kasutatakse väljendites, "mul on nälg/janu/külm jne... võimalik muidugi, et see on nii veel paljudes keeltes...

Ja siis on veel "jõudu tööle!", mida igas keeles ei kasutata. Kohvi saigi valmis, niisiis "spor la treaba!" mulle mate õppimisel :S

Fac eu!

Üks kanada naine, kes siin juba kaheksa aastat elanud rääkis, kuidas ta ei suuda ikka ära harjuda siinse autoritaarsusega. Eriti sellega, et kui ülemus ütleb, et midagi tuleb ära teha, olgu see nii jabur kui tahes, siis on mõttetu uurima hakata, milleks seda vaja. Tuleb lihtsalt ülemusele silma sisse vaadata ja kõlava selge häälega öelda "fac eu!" [fak jeu], mis tõlkes tähendab umbes "teen ära!" (sõna-sõnalt "teen mina"). Hundid söönud, lambad terved...

Unenägu

Eellooks niipalju, et me krundilt paistab kaugel üle heina-põllu-jäätmaa metsaviirg, mille taga juttude järgi voolab Timiş, jõgi mille järgi Timişoara oma nime on saanud (huvitaval kombel kulgeb päris läbi linna hoopis Bega). Olen sinna alati minna tahtnud, aga alati on olnud tähtsamaid asju teha.

Nägin end rattaga sõitmas me tulevase kodu poole ja kuigi siiani polnud mul õnnestunud kordagi iseseisvalt seda kohta üles leida olin äkki tuttava roostes traataiaga murulapi ees. Isegi mahavõetud ploomipuude hunnik oli veel alles. Oli tunne, et lähiajal ei ole ühtki möödapääsmatut kohustust ja otsustasin võtta ette retke tundmatusse. Olin vaevalt tänava lõppu jõudnud, kui mu ees laius lõputu rohuväli. Musta-valge kirju lehm mäletses südamerahus ja üks eriti naiivne vasikas uudistas vist võililli korjavat poisikest. Miski ei paistnud päris klappivat uuselamurajooni peegelsiledate tänavatega, aga rattaga mööda kollakat-savikat rajakest kihutades ununes see peagi ja ülekaalu saavutas hoopis tunne, et lendan üsna madalalt ruumis mis näis koosnevat ühtlasest rohekast vaibast ja pärastlõuna päeikese kollasest särast. Ja, ilmselt eilse pildistamissessiooni tulemusena, nägin igal pool valgetes õites puid. Kihutasin mööda kraavist, mis oli pungil täis hundinuiasid, just selliseid, milliseid olin oma savikrohvikatsetuste jaoks otsinud, möödusin kuhilast äravisatud katusekividest, mis oleksid olnud ideaalsed sama krohvi katsetuseks, taamal paistis pilliroog (oh, mis sellega kõike saaks teha) ja kogu rohu alt paistvat maad kattis kollakas savikiht. Tundes, et mu palvetele on vastatud, võisin korraks ökoehituse teema kõrvale heita... eriti kuna olin just jõudnud metsaveerele ja lõpuks ometi pidin teada saama, mis peitub selle kaugelt nähtud sinaka metsaviiru taga.

Jätsin ratta esimese ettejuhtuva puu najale ja läksin edasi. Mets... lõpuks ometi! Peale Eestist lahkumist polnud lauskmaal kasvavasse metsa sattunudki ja tunne on seal teadagi hoopiski teine, kui mäeküljel puudest mööda rühkides. Veidi kõndinud hakkas aga midagi imelikuna paistma: kõik puud näisid äkki üksteise järgi rivistuvat, algul ühel pool ja pärast ka teisel, nii et ei olnud enam kuskile vaadata, ilma südamepõhjas tundmata, et mind on alatult petetud. Aga kits, kes otse ees puuderivi vahel seisatas ja, korra pilgu minu poole pööranud, minema kihutas, paistis ütlevat: "Edasi, sa pole veel midagi näinud!". Pistsin minagi siis jooksu, sinnapoole, kus kits oli kadunud. Maha vaadates, et veel kuivamata maal poriloike vältida, jõudsin lõppu. Just nii tundus, sest ees laius sein, niisama roheline kui ülejäänud mets. Meenus üks teine unenägu, kus oli mingi sõda ja pidime Lenini eest põgenema, aga seinast üle ei saanudki. Seekord keegi mind taga ei ajanud ja jõudsin raskusteta müüri harjale. nüüd aga selgus, et see pole mingi müür vaid hoopis teetamm, kus vist keegi enam ei sõitnud, sest see oli üsna rohtu kasvanud. Ja taamal paistis jõgi. Kuskilt nagu meenus, et seda olingi kogu aja otsinud. Kihutasin ülepeakaela vallilt alla ja läbi vasttärganud nõgeste jõe kaldale. Kuskilt tõusis lendu üks pardipaar, kuskil lendasid liblikad ja siingi õitsesid kirsipuud... oli see jooksmisest või ikka veel eredalt säravast päikesest, aga tekkis vastupandamatu kihk ujuma minna, kuigi kallas oli ikka eriti mudane.

Võti keeras lukuaugus ja Raz astus sisse, käes kimp kevadlilli. Kui neid vastu tahtsin võtta avastasin, et ei saa sest käed on savised. haarasin taskurätiku järele, et need ära pühkida, aga kätte sattus hoopis kimp nõgeseid. Pilk langes ikka veel mudastele jalgadele ja jälle meenus see unenäoline retk Timişi äärde. Ja varsti elame sellele kohale poole lähemal :) Vahel on elu ikka parem kui unenägu, niisiis võtsin leiva ahjust ja keetsin ühe korraliku nõgesetee.

Leivategu

Nagu lubatud järgneb reportaaz nädalavahetuse leivateost. Nagu näha juuresolevalt pildilt ei andnud esimene katsetus piisavalt head tulemust, või kui siis ainult ehitusmaterjalina kasutamiseks. Aga netikommentaarid esimese leiva peaaegu kindla ebaõnnestumise kohta andsid julgust uuesti katsetada, pealegi oli juuretis hommikuks jälle nii püüdlikult ülesse kobrutanud. Seekord katsetasin vormileivaga, mis sobivalt Razi koju jõudmiseks valmis sai. Olles Eestis vaid paar korda rukkileiba maitsnud kuulus ta süda jäägitult sellele ja hallikasvalge "musta leiva" (pâine neagră) üle vingusime mõlemad vähemalt samapalju. Those times are over, tahaks loota, sest lisaks sellele, et esimene ja teine leib nagu öö ja päev välja näevad, on ka maitse hoopis parem. Päris õige ikka veel ei ole ja kuna alustasin pärmiga on selle maitset ka ikka tunda... huvitav kas läheb järgmiste kordadega ära... ja kui jääbki, siis selle ajani, kuni keegi päris juuretise toob, ajab asja ilusti ära.

Kevad Timisoaras

on kollane,
on valge,
on sinine,
on roosa,
on kirju





























































ülejäänud pilte saab vaadata siit

Eksperiment

Raz läks töökaaslastega Herculanesse ja käimas on eksperiment üksinda kodus I. See tähendab, et vist esimest korda peale septembris siia kolimist juhtub nii, et olen üksi kodus. Nagu Liis kirjutab, on sellega seotud veidrad emotsioonid nagu, igatsen, tahan (teda) koju ja imestus, et peale koosoldud aastat on ikka nii, et iga kord kui ta kasvõi töölt koju tuleb hüppab süda rõõmust. Sest ta on mul lihtsalt parim, eks... igatpidi.

Nädalavahetuseks on aga plaanitud leivategu, fotojaht värvikirevas Timisoaras ja lähiümbruses, filmivaatamine, vaheeksamiteks õppimine, majaplaani kallal nokitsemine, rumeenia keelega maadlemine, savi, booraksi ja kriidi otsimine... ja muidugi, mis kõige olulisem: päikese käes peesitamine (lubatakse lauspäikest ja 18 soojakraadi, ojee)...

Lumi...

... aga mitte selline nagu Eestis... lihtsalt kirsid hakkavad läbi õitsema ja valged õielehed katavad talvega veelgi augulisemaks muutunud asfalti. Hommikuti on vahel autoklaasidel valge härmakiht ja pärastlõunal vilistab tuul ning kogunevad kurjakuulutavad pilved, aga äikest on olnud ainult korra ja sedagi ilma müristamata. Ja vihma ei saja, on lihtsalt selline pilvealune pildistamisilm (aga fotoka olen siiamaani raevuka järjekindlusega koju unustanud). Roosad kirsid on veel täies õies ja sama lugu on magnooliatega: valged närbuvad ja roosad alles alustavad.

Täna käisime oma tulevase kodu krundil. Ploomipuud olid kõik peale ühe maha võetud, et majale ruumi teha. Murdsin mõned veel närbumata oksad vaasi: hea hommikul ärgates vaadata. Lisaks sellele käin linnast välja sattudes nina maas, et kindlaks teha, kas ehk just seal ei ole paraja konsistentsiga savi, et säilitada midagi ehtsat ses american dream elus, millesse kogemata sattusin. Ainult et kui siin ehitatakse nii nagu ehitatakse, siis kuidas on võimalik uskuda, et põrandaküttetorud tegelt ka sinna saavad kuhu vaja ja ma juba kujutan ette kuidas üks närviline naisterahvas karja meeste kallal tänitab, et nad oma tööd korralikult ei tee... ja mis need tüübid sellest peavad... viimastel päevadel igatahes olen sattunud google'i SketchUp-i sõltuvusse ja selle abil laheneb ehk ka pikalt piinanud probleem, kas peldikupott sai ikka õigesse kohta. Ja olles Razi juba üsna hämmingusse ajanud sellega, et ma ainult sellele mõtlen, kuidas kõik majas olema peab ja kuidas seda saavutada, püüan end tagasi hoida ja kirjutan hoopis.

Muu koha pealt: peale pikki otsinguid Rumeenia kaubandusvõrgus õnnestus lõpuks ühe norra tüdruku abil tuvastada üks health shop, kus müüakse rukkijahu (3 RON/kg). Kõikide eelduste kohaselt ei tule leivateost midagi välja, sest: 1. mingit korralikku leiba alustuseks ei ole, ainult miski saksa igikaua säiliv ja pärmi baasil tehtud plönn (paar päeva tagasi Berit küll pakkus eesti seemneleiba aga siis tundus jahu leidmine ilmvõimatu); 2. me gaasipliidi ahju temperatuur on absoluutselt kontrollimatu ja seni on õnnestunud ka kõige lihtsamad koogid ära kõrvetada; 3. tavaliselt söögiasjad mul lihtsalt ei tule välja. 4. aga julge pealehakkamine on pool võitu, eksju...

Muidu läheb niimoodi, et tahaks ainult magada ja kui kohvi ei saa, siis ei lähe kohe üldse kuidagi. Aga elame veel ja kunagi saab kevadväsimus ka läbi, eks.

EMTi soovil, havi käsul...

...annan ülevaate asjade hindadest, millest mul ülevaade on (ja olen jah laisk ja kirjutan hinnad RONides 1 RON on hetkeseisuga 4,2 EEK):

Piim 3,2-3,8 RON
Kohupiim 4,5 RON/200g
Õunad 3,0 - 3,5 RON/kg
Maasikad 6,5 RON/kg
Banaanid 4,5-5,5 RON/kg
Porgandid 2,5 RON/kg
Kaerahelbed 2,9 RON/500g
Ainus peaaegu normaalne leib 3,5 RON/200g
... kui lähipäevil poodi läheme, täiendan ehk liha osas...

Saiakesed kooli puhvetis 1,8 - 2 RON
Supp kohvikus 4-5,5 RON
Õlu baaris 3,5-4 RON
Vein baaris 19 - 23 RON/pudel

Normaalsed kingad 120 - ... RON
Pulmakleidid 450-6000 RON

Buss/troll/tramm: 2 reisi (saab ainult paarikaupa osta) 2,5 RON
Takso: 1,49 RON/km päeval, 1,79 RON/km öösel

Kahetoalise korteri kuuüür: 250-400 EUR + maksud (mitte päris kesklinnas, ca 10 mintsa ratta/autoga)
Elekter: ca 80 RON/kuu
Gaas: ca 160 RON/kuu (viimase 4 (talve)kuu keskmine (gaasiküttega korter)

Tavaline palk me tutvusringkonnas (peamiselt iti või tehnikaharidusega inimesed) on 600 ja 1000 EURi vahel.

Huvitaval kombel rääkitakse palkadest ja üüridest ja autohindadest jms eurides, jooksvatest kuludest kohalikus rahas.

Pead ei anna, et info tõele vastab, aga enam-vähem. Kui millegi vastu täpsem huvi, küsitagu.

Rochie de mireasa...

... ehk pulmakleidijahil...

Kogu aeg on olnud kiire kiire ja kleidi otsimisele pole nagu olnud aega mõeldagi. Ühel hetkel aga avastasin, et kui seda õiget ei leia ja teha tuleb lasta, siis läheb kiireks. Pulmakleidipoode on siin üsna palju, aga olles paar tükki läbi käinud ja leidnud, et kõik kleidid nii üles puhvitud ja sätendavad ja/või hirmkallid, otsustasin ka muid variante otsida. Sõber internet pakkus võimalust Berliini kleidipoodide valikuga tutvuda... kuni selgus, et me äkki ei lähegi BBC-le, sest Razi ühel sõpsil on 10. mail pulmad. Samuti leidsin, et Milaanosse on odavad piletid ja ühildatuna Mari-Liisi külastamisega oleks asjal ilmet olnud... Aga täna õhtul lõpeb lennupiletite soodusmüük ja Mari-Liisist ei kippu ega kõppu. No tuleb latte joomine edasi lükata ja EMTi mõte, et küll oleks sheff öelda, et käisin Milaanos pulmakleiti otsimas, jääb ka seekord realiseerimata.

Kuna huupi poode külamisest ei olnud midagi head tulnud (no tunnistan ülesse: kuni tänaseni olin käinud täpselt kahes poes) ja netist suurt inffi ei leidnud, tuli asjale teaduslikult läheneda. Rumeenias on igal pulmapaaril ristivanemad, kes seisavad hea selle eest, et peo ja muude asjade korraldus jookseks ladusalt, on nõu ja jõuga abiks ning ka edaspidises elus vaatavad, et nende ristilastel hästi läheks. Vanasti olla asi korraldatud perekondade järjepidevuse alusel: kui kellegi vanemad olid teisele paarile ristivanemateks, siis lapsed olid omakorda nende lastele (või kuidaspidi see nüüd oligi). Tänapäeval seda traditsiooni enam au sees ei peeta ja ristivanemad valitakse oma juba abielus olevate sõprade seast. Vahel on pulmapaaril ka kahed ristivanemad: üks paar pruudi ja teine peigmehe sõprade hulgast. Meie piirdusime siiski ühega. Lubage esitleda naşii: Ioana ja Tudor.

Ühesõnaga, tulles tagasi kleidi juurde, uurisime, kust Ioana oma kleidi oli saanud. Poe asukoha välja peilinud ja trajektoori kaardil maha märkinud võitlesin nälja, väsimuse ja kiusatusega peale kuut praktikumides veedetud tundi koju minna, aga keerasin siiski rattanina kesklinna poole. Teele jäi kogemata üks pood, kus hinnad hinge kinni võtsid, aga ükski kleit õnneks või kahjuks kaugeltki mitte.

Ioana soovitatud poodi kohale jõudes lappasin kaks korda kõik kleidid läbi ja kiikasin igaks juhuks veel korra vaateaknale, aga selge oli see, et on ainult üks kleit, mida ma selga tahan proovida. Kuigi olin eelnevalt täiesti kindel, et tahan lumivalget kleiti, mõtlesin seda vaadates ümber... õrnalt kreemjas tundus äkitselt palju õigem. Aga sellega alles katsumused algasid. Kõigepelt paluti mul enne proovikabiini sisenemist saabastest vabaneda, siis end lahti riietada ja miski huvitav võrgust võru endale ümber tõmmata. Alles siis toodi kleit ja hakati seda selga sättima. Vaatamata ostukeskuse müügiboksi troostitule ümbrusele kujutlesin end printsessina, kellele tehakse hommikust tualetti, eriti siis kui korsetti hakati kinni nöörima. Äkki avastasin end mõttelt, et see ongi ilmselt ainus pulmakleit, mida ma kunagi selga proovin (eksoleju :)). ja kui Razile helistasin, et tuleb tulla ja ära osta ja et ma rohkem ühtki kleiti isegi ei proovinud ja ei taha proovida, siis ta tuli ja ostis (põrsa kotis loomulikult) ja enne veel jooksime kokku ühe ta sõpsi naisega (mispeale Raz läks kohvi jooma ja ma pidin kogu riietumisprotseduuri uuesti ette võtma). Second opinion oli positiivne ja nüüd on kleit turvaliselt koju riidekappi toimetatud ning Razile sõnad peale loetud, et piiluda ei tohi.

Niisama

Sel nädalal on kuidagi imelikult vaikne olnud: mate kontrolltöö oli kohe teispäeva hommikul ära ja sestpeale on olnud aega mõned filmid ära vaadata, sisekliima raamatut lugeda, lihtsalt laisk olla ja mõelda, et peaks rumeenia keele õppimisega aktiivsemalt tegelema.... ja siis selle asemel üht või teist Eestist kaasatoodud raamat lugema hakata. Tea, kas see on kevadväsimus või kevadlaiskus, aga kõige parem on lihtsalt olla ja mitte kõige vähematki kasulikku teha. Nädalavahetusel sõidame Sibiusse ja Sinaiasse. Homme korraldame filmiõhtu. Nüüd lähen pesu riputama.

Tagasi

... ja tahaks pikalt ja laialt heietada, kui tore oli aastapäeva hommikul Toomel hümni laulda ja enne seda veel (vesi)suusatada ja saunatada, vahvleid küpsetada ja lihtsalt sõpsidega maailma asjade üle aru pidada; inu juures pool päeva maha lebotada ja liisiga üle poriloikude hüpata; krissuga eesti filmi tippsaavutusi nautida; emaga shoppamas käia ja isaga puzzlet kokku panna; imre leiutatud imevidinate üle imestada ja robinile selgeks teha püüda, et ei ole inga on irma... tahaks kirjutada, kui tore oli viinis motikaga ringi kihutada ja lõpuks ometi ka see hundertwasserhaus ära näha; äkki ka tumeoranzist päikeseloojangust kui rong lõpuks läbi ungari jälle koju tagasi tõi ja 'anna kareninat' lugedes kõik kuidagi eriti ajatu ja ebareaalne tundus... aga juba pressib uksest ja aknast sisse igapäevaelu kiire kiire... täna laksati kompleksfunktsioonide ja statistikaga, homme on kontrolltöö integraalide peale soolas... lisaks pisut tegemata tõlketööd ja pulmakleidi jahile sel nädalal parem ei mõtlegi... brrr... aga ikkagi ei vahetaks millegi vastu kuulda, kui raz kõrvaltoas mihaiga räägib, kes parasjagu new delhis pakistani viisat taotlemas; hommikujaheduses läbi linna kooli poole kihutamist ja pärast loengut avastamist, et isegi õhukese kampsuniga on juba liiga palav; kevade lõhna õhus ja teeäärtes õitsevaid paiselehti; loengute vahepeal korraks koju kihutamist, et üks kindlapeale hea piimakohvi ära juua; ja suvest, kus kõik te siia saabute, unistamist (ja parajat närvitsemist) ... ja loomulikult blogisse kirjutamist, selle asemel, et homseks kontrolltööks õppida...

Tali tuli Timisoarasse

Eksam oli alanud ja mõtete koondamiseks vaatasin aknast välja. Veerandi tunni tagusest rahulikust hallusest polnud enam jälgegi: akna taga möllas päris lumetuisk. Olles ratta luma alt välja kaevanud kimasin uljalt läbi ootamatult kaelasadanud talve kodu poole. Eksamid olid selleks korraks läbi (kui seda viimast nüüd läbi ei kukkunud) ning võis vist endale tõlkimise kõrval ka pisut meelelahutust lubada. Fotoreportaaž järgneb allpool.
Aga kõigepealt üks pilt lillekimbust, millega Raz sõbrapäeval üllatas. Juurdekuuluv vein, erandkorras välja kaubeldud romantic comedy ning Poli Pizzast (parim pitsakoht Timisoaras ja üldse) tellitud calzzione ja pitsa kadusid liiga ruttu kõige kaduva teed, et sellest pilti oleks saanud.

Eile õhtul käisime kurjuse templi esisel parkimisplatsil uisutamas ja täna linnaäärses metsas jalutamas (ja mõned meist ronisid loomulikult kõikvõimalikest ja võimatutest kohtadest ülesse).

Puccini "Boema" a la Opera Timisoara

Eelmisel kolmapäeval, kui pidime õhtul belgia poistega kokku saama helises telefon ja Pierre tegi ettepaneku kokkamise asemel hoopis teatrisse minna. Kuna see plaan oli ammugi, aga üksi nagu ei tahtnud ja Razil on kodus mugavam magada, siis võtsin ettepaneku rõõmuga vastu. Mängiti kunagise tuntud rumeenia balletitantsija ja muidu tegija tüübi Francisc Valkay libreto, koreograafia ja režii ning Vangelise muusikaga tantsuetendust Andante-Allegro. Lavakujundus koosnes põhimõtteliselt torust, kardinast ja videoprojektorist, aga see moodustas etendusele just õige tausta. Oli üks osa, kus lavale saadeti väike valgesse riietatud tüdruk, kelle ümber näitlejad oma 10 minutit lipitsesid ja mille jooksul tuli võidelda sellest nunnuvahust tingitud vägisi pealetikkuva piinlikkustundega. Ülejäänud etendus oli see eest tasemel: tantsida siin tõepoolest osatakse. Jäi veel välja uurida, kuidas on lood laulmisega.

Kuna Aida magasin maha ja seda kohe uuesti ei mängita, siis nii lamedat nalja teha ei saanud, et kutsuda kursaõde Aida seda vaatama. Läksime seega Puccini Boheemi, ehk kohalikus keeles Boemat vaatama... Juba 40 minuti pärast langes eesriie ja subtiitrite ekraanile ilmus kiri Pauza. Kuna laval puudub igasugune keeramise-pööramise mehhanism, siis ei ole ooperid siin mitte kahes või kolmes vaatuses vaid seekord näiteks neljas. Esimesed minutid olid pisut igavavõitu ja hetkeks tekkis kahtlus, kas saan ikka rumeeniakeelse tõlkega itaalia keelest aru,. Järgmisest stseenist alates muutus etendus aga nii sisuliselt kui vormiliselt (kostüümid, valgus ja muu stuff) köitvaks ja lõpuks oli selge, et poleks osanud õhtut kuidagi paremini veeta. Varsti kindlasti jälle: tudengile maksab pilet ju ainult 8 RONi, mis on pool jalkakorra tasust ehk enam-vähem kolme piimapaki hind. Piletid ostsime seejuures sama päeva hommikul, no aru ma ei mõista :)

Munţii Ţarcu

Bebe ähvardas eelmisel nädalal, et start on laupäeva hommikul pool viis. Lõpuks lepiti ikka kokku kella seitsme peale ja pool üheksa saimegi Kauflandi parkimisplatsil kokku Popescu ja Simonaga, kes on tuntud ka ümbermõtlejate perekonna ühisnimetuse all. Nähes auto katusele kinnitatud lumelaudu tekkis kahtlus, kas mu kujutlus õhkõrnast lumekihist vastas päris tõele, aga nüüd oli juba hilja koju jäetud matkasuuski taga nutta.

Tee viis läbi 20 km Timisoarast ida poole jääva Recasi, kust võtsime kaasa kaduvväikese osa 700 ha suuruse viinamarjaistanduse saagist. Seina seest tulevast voolikust lastud veini liitrihinnaks on praegu 5,75 RON (ja maitseb hästi :))

Jõudnud Muntele Mic (tõlkes: Väikeses Mäed, kõrgeim tipp 1806 m) suusalifti juurde, selgus et autoga edasi ei saa ja parkimiskohta ka ei ole. Selle aja peale oli selge, et lund on küll ja rohkem ning taevasse vaadates oli varsti ka sealt lisa oodata. Auto parkimiseks tuli lõpuks ketid alla panna ja nii kaugele kui võimalik puhastamata teed mööda ülespoole sõita. Ei läinud tundigi, kui vajalik plats oli lumest puhastatud ning auto jõu ja iluharjutustega paika nihutatud.

Tee kulges laugelt ülesmäge kuni teelahkmeni, kus suunda aitas valida Ova poolt suurelt lumme kirjutanud "Raz". Ova enda ja ta punakuueliste matkakaaslastega kohtusime alles õhtul Cuntu meteoroloogiajaamas. Sinnani oli aga veel mõned tunnid ja palju lumes sumpamist aega. Paraku oli udu piisavalt tihe, et vaateid väga nautida ei saanud. See eest võis uurida karude poolt puudele jäetud märke ja hingata lõpuks ometi natukene värsket õhku.

Meteoroloogiajaamas juhatati meid kenasti soojaks köetud tuppa, mis anti meie käsutusse kolme leiva ja sümboolse summa eest. Muidugi ei saanud seda võrrelda Ova talvekorteriga, millele viimase lihvi andmisele õnnestus ka mul käsi külge panna.

Kella üheksa ajal hommikusööki valmistades tõdes Raz rahuldustundega, et ükskord ometi ei ole kaasas kedagi, kes kella seitsme ajal ärritavalt värske ja väljapuhanuna teisi teele asuma agiteerib. Nagu selgus ei olnud sellest lugu, sest tipu vallutamisest ei tulnud aina tiheneva udu tõttu nagunii midagi välja. See-eest oli lumelaudadel kiired ajad ja seejärel tuligi juba tagasiteele asuda. Nüüd, kus tee läks aina allamäge tulid suusad jälle meelde, aga kuna jagasime viiekesi sõbralikult kahte kaasavõetud lumelauda, ununes see peagi.

Auto lume alt välja kaevatud ja Lugosis kõht head-paremat täis söödud jõudsime väsinud aga rahulolevatena tagasi linna. "Ehk on Sibiu lähedal mägedes veel lumi maas, kui märtsis sinna läheme" arutlesin endamisi, aga siis taipasin, et tegelikult on ju täitsa ükskõik: päikesepaistel rohus või kaljunukil peesitada on vähemalt sama tore.

Pilte saab vaadata siit

Blogidest

Kui peab nii palju aega arvuti taga veetma, nagu viimasel ajal, on paratamatu, et oma kahe ajuraku ühe mõtte kallal töötama koondamise vahepeal tahaks tsirkust ja leiba. Ja kuna leiba ei saa piiritult õgida, siis rohkem ikka tsirkust. Ühesõnaga aitäh Triinule oma blogiaadressi jagamise eest (ma vahel naeran ennast kõveraks su igapäevaelu imede üle), emtile, et sa mind ikka kuulda võtad, Liisile, et sa tita kõrvalt aega leiad ja Katsile-Kerlile pildielamuste eest. Võõraid blogisid ei viitsi lugeda, aga kui keegi veel oma elu ja mõtteid kiivalt varjab, siis üks eksam on veel ees ja distraction is needed.

Suuskamisest ja uiskamisest

Eelmisel laupäeval pidime Iulius Malli (kohalik kurjuse tempel, kuigi märksa kenama arhitektuuriga kui Tartu oma) liuväljale uiskama minema ja seetõttu tulid ühe salsatüübiga jutuks oskamine ja mitte oskamine. Ta oli väga uhke, et oli eelmisel aastal uisutama õppinud ja tegi nalja, et me vist küll õpime seal Eestis enne uisutama kui jalgrattaga sõitma. Pidin tunnistama, et just nii see ongi, sest oma esimesi kordi jääl ei mäleta, aga skolnikuga käbarasse kukkumisi küll, neil hetkedel, kui avastasin, et isa enam ammu ratast tagant kinni ei hoia.

Tuli jutuks veel suuskamine ja lumelaudamine, mille peale arvasin, et mäel on suuskadega alguses oluliselt lihtsam hakkama saada: ei ole ju inimene harjunud, et mõlemad jalad on sama laua külge kinnitatud. Tema vaidles jälle vastu, et lumelauaga on piiratud liigutuste arv, mis tuleb ära õppida, aga suuski peab oskama paralleelselt hoida ja pidurdada on nendega ka raske. "Aga kõik see on ju täpselt samamoodi, kui tavaliste suuskadega" tahtsin öelda, kuid sain enne sõnasabast kinni. Mäesuusad ongi siin ju "tavalised".

Ainult salsasõltlastele

Kuudepikkuse otsingu tulemusena leidsin lõpuks üles, kus salserod-salserad end Timisoaras peidavad. Miski kuu aega (ehk siis neli korda, khm, khm) olen nüüd Razvani (on jah pop nimi) trennides käinud ja eile sadasin poole nelja paiku läbihigisena koduuksest sisse, olles tantsinud nii nagu kunagi Saksas kombeks. Õnneks on siin nii pidudel kui kesktaseme trennides meeste-naiste suhe üsna tasakaalus, vahel isegi esimesi rohkem. Algtaseme omades käivad ka oskajamad mehed abiks, nii et tüdrukud ei pea kuskil kurvalt oma korda ootama (kadestamise koht).

Ainus halb asi on, et peod on kord nädalas ja reedeti (kui meid enamasti linnas pole). Aga seni kuni ilmad veel mõtlevad, kas ilusaks minna või edasi külma-sooja piiril vireleda, võivad mäed oodata...

Having fun...

Mate eksamid on sellega läbi (kukkumata), jäänud on veel rumeenia keel, füüsika ja vooluringid...

järgmine on esmaspäeval, seni lõbustame end tõlketöödega:

geschwindigkeitsunabhängigen Betriebskostengrund­werten, ma ütlen (aga ei ropenda, eksole)...

Õhtul SALSApeole ja järgmisel nädalal belgia poiste disainkoju pannkooke sööma...

Having fun...

Valikud

Msn-is...

Mina: Oeh, ei oska kuidagi otsustada, kas peaks tõlkima või eksamiks õppima või nõud ära pesema.
EMT: Oma kogemustest tean, et nõude pesemine on väga oluline.

Nõud on pestud ja põrand ja pesu ka. Viimane on isegi kuivama riputatud. Ja ühe pisikese tõlketöö tegin ära. Kas keegi läheks nüüd mu eest homme eksamile?

Veel lennuinfot

Ryanair pakub varianti Riia-Milaano-Arad, mis suvaliste juuni-juuli kuupäevadega andis tulemuseks veidi üle 100 euri edasi-tagasi. Aradist Timisoarasse saab rongiga vähem kui tunniga. Kas lennuajad üksteisega ka klapivad või peab vahepeal kolm päeva Milaanos istuma on igaühe enda välja selgitada :)

Abiks reisi planeerimisel

Nagu nii mõnelegi lubatud, siin on natu inffi neile, kes lennukiga tulla planeerivad.

Kõige mõistlikum-odavam on ilmselt eesti õhuga (http://www.estonian-air.ee/) Viini lennata ja sealt edasi rongiga tulla. Infot rongigraafikute kohta (http://www.db.de/), aga hindu seal väljaspool Saksamaad liiklevatele rongiliinidele ei anta, niisiis väike ülevaade (püüan mingi aeg ka magamiskohtade hinnad Viini liinil välja selgtada):

Istekohad (1 RON ~4,45 EEK):
Viin-Timisoara: 1 suund: 195 RON, edasi-tagasi: 300 RON
Budapest-Timisoara 1 suund: 97 RON, edasi-tagasi: 140 RON
Bukarest-Timisoara 85 RON, 146 RON

Bukarest-Timisoara magamiskohad: 6 kohaline kupee, 1 koht, 1 suund: 105 RON, edasi-tagasi 170;
4 kohaline kupee 1 suund: 117 RON, edasi-tagasi: 181 RON;
2 kohaline kupee (I klass) suund: 173 RON, suunda: 265 RON;

Kui keegi avastab midagi odavamat-mugavamat, võib alati kommentaaridesse kirjutada.

Kõik on tähtedes kirjas

Kooliajast peale olen tundnud hingesugulust Ohmi seadusega, sest I=U/R ja kui kaldkriips horisontaalsega asendada loeb sellest ilusti iru välja (ja seetõttu olli see ainus valem kogu füüsika kohta, mida ma tegelt ka peast teadsin). Eile raamatukogus järjekordse kontrolltöö jaoks vooluringe lahendades, nüüd juba sinusoidaases rütmis, jäin aga hetkeks suu ammuli vahtima, sest kuidas nimetatakse efektiivset voolu teisiti? Root-mean-square current. Ja selle lühend: Irms.

Kevad

Kui Raz eile vanematele, kes hetkel 200 km lõunapool pesitsevad helistas, oli seal -7 kraadi ja lumehanged. Siin seevastu on +12 C kanti, päike paistab ja vägisi tikub mõte pähe, kas kuidagi ei saaks katuseluuki lahti murda, et hommikuti kohvi seal juua... aga esialgu piisab sõpside juures aias õppimisestki, seni kuni Raz nendega sees pinksi taob. Huvitav kaua selline jaanuarikevad kestab... igatahes sellise ilmaga poeb hinge päriskevade igatsus... Aga jah enne tuleb ju veel Eestis suusk lumiseks saada (ja et oleks olla see viimane, kui tulen :).

Viimane nädal enne sessi...

Ärkan laupäeva hommikul üles ja Raz on juba läinud: teeb 31. detsembri tööpäeva järgi. Aga sellest pole lugu, sest juba kõlab koputus magamistoa uksele ja mu lover poeb teki alla. Loodus ei salli tühja kohta, eksole.

Eelmise nädala testid ja eksamid mingi ime läbi tehtud, tuleb nüüd uuele nädalale ja tõlketööle keskenduda. Polegi palju jäänud, et sessini välja vedada, ainult üks kontrolltöö ja kaks eksamit. Siis saab hinge tõmmata ja rahulikult ühe asja jaoks korraga õppida.

Mu väike kallim, neljaastane Iris, kes mind kangekaelselt oma girlfriendiks nimetab ja kuidagi aru ei taha saada, miks ta minu ja Razi juures magada ei või, läks shoppama ja uisutama ning paras aeg endale järjekordne kohvi keeta ja meile aknast paistva hommikupäikese käes tõlketööle pühendudes pisut lisaraha teenida. Vähemalt seni kuni järgmise eksamini on veel mõned päevad, on elu nagu lilleaed :).

Kojusõidust niipalju, et eesti õhk tühistas mu 18. veebruari lennu ja lisaks selgus, et meil on veel üks eksam 23. veebruaril, nii et esmaspäeval räägin õppejõuga ja loodetavasti saan selle juba esmaspäeval-teispäeval ära teha ja kolmapäevase (20.02) või neljapäevase ennuga tulla. Kui ei, siis jääb eksam lihtsalt järgmisesse semestrisse.

I'm not retarded, i'm just special...

Mu õppimisprotseduur näeb välja selline:

1. faas: paaniline hirm ühtki loengu- või seminaripaprit puutuda, sest sellele järgneb
2. faas, kus jõllitan nõutult numbreid ja vean paberile paar arglikku kriipsu
3. faas: leian, et ilma kohvita ei tule midagi välja
4. faas: kohvi tekitab petliku tunde, et ma saan mõne ülesandega hakkama
5. faas: ajan Razi hulluks oma hädaldamisega
6. faas: külla tuleb mõni Razi informaatikust-matemaatikust-astrofüüsikust sõps ja selle asemel, et õlut juua ja filmi vaadata rakendatakse ta sujuvalt näiteks lainepikkuste arvutamisse.
7. faas: piisava arvu eraõpetajate toel hakkab midagi nagu koitma

Täna oli külas kaks HCS sakslast ja mehhiklane ning Razi parima sõpsi õde Elena. Ühel neist õnnestus end kõrvaltuppa sulgeda, kus ta ilmselt oma saatust oodates nagu haavaleht nurgas võbises. Teisele sakslasele lajatati kohe portsu mu saksa keele esseedega, mille grammatika seeläbi kõvasti kohendatud sai. Mehhiklane ja Elena aga poleks kindlasti paremast meelelahutusest osanud unistada kui seda on Fourier' seeriate genereerimine.

Jumal tänatud Razi tarkade sõprade ja teiste tegelaste eest, kes just õigel ajal uksest sisse sajavad. Mitte, et ma nüüd asjadest aru saaks, aga natuke rohkem ikkagi. Homseks palun üht programmeerijat.

Istanbul ehk jõuluvabad jõulud

22. detsembri ööks vastu 23. oli reserveeritud mugavustega sviit miljoni dollari vaatega. mugavustega ses mõttes, et kõik on käe jala juures: jõusaal (sest kolmanda korruse narilt alla ronimiseks redelit ette ei olnud nähtud), riided, söök ja jalanõud kõik ühes kohas peatsis ja isegi raz on teisel pool vahekäiku käeulatuses end asemele kokku voltinud... vaated rongiaknast on aga väärt enam kui enamik hotelle seda iial pakkuda suudaks.

Metroost välja astudes ei innustanud varahommikune härmas Bukarest piisavalt, et fotokat välja otsida, nii et sellest pilte ei saa... küllap varsti tuleb võimalus päriselt pealinnas ära käia ja lisaks liiklusummikutele, tolmule ja mõnele ilusale hoonele ka muud huvitavat näha.

Razi sõpsi juures dushi all käidud ja toitu täis topitud, oli aeg rongisõidu peaproovilt esietendusele minna: eelmise öö 8 unetundi paistis eelseisva 19 kõrval poisikesena. Aga kui sattusime kupeed jagama Istanbulis elava akupunkturisti ja inglise keele õpetaja Andyga, kel lisaks suur huvi idamaade ajaloo vastu, möödusid esimesed 7 tundi ühe hetkega ja mu suurejoonelistel õppimisplaanidel oli seks korraks kriips peal. See, et meid öö jooksul 20 korda üles äratati, et pileteid või passe kontrollida, et meid türgi piiril rongist välja kupatati, kus kõigepealt viisa ja siis passikontrollisabas tuli seista, ununes üsna pea, kui rongiaknast hakkasid paistma mošeede kuplid ja linnamüüri tornid.

Istanbul on väidetavalt ainus linn maailmas, mis laiub korraga kahel kontinendil. Ajaloolist Euroopa ja modernsemat Aasia osa eraldaval Bosporuse väinal ristlevad liinilaevad (pilet 1,3 liiri, nagu tavalise trammisõidu puhulgi), nii on üsna tavaline, et tööle minekuks tuleb iga päev läbi teha maailmajagudevaheline reis. Meiegi jõime Aasias ühe kohvi ja tulime siis tagasi, sest kõik huvitavad kohad paistsid jalutuskäigu jaoks liialt kaugel. Vähemalt sai Raz kah nüüd Aasiaga jala valgeks.

Vist umbes poole oma rahast lõime laiaks erinevates kohvikutes, sest nii tore on ju kangialuses pugerikus türgi kohvi juues backgammonit mängida, või jälgida hiiglasuures punases tugitoolis espresso ja kohupiimakoogi saatel kuidas Hagia Sofia luitundpunased müürid hämaruse saabudes viimasegi värvivarjundi kaotavad. Ja isegi kultuuriloolise väärtusega keskus on selles 12 miljoni elanikuga linnas piisavalt suur, et aeg ajalt sügava kergendusohkega tõdeda: "Nüüd oleme küll ühe kohvi ära teeninud".

5 päeva pole teab mis palju, et kõigega tutvust teha, nii tuli teha aja ja raharessursidele sobiv valik. Selle viimase kriteeriumi tõttu jäid külastamata Topkapi palee ja türgi saun, aga midagi peab ju ka järgmiseks korraks jääma. Hagia Sofia, ehitatud 532-537 oli Konstantinoopoli kauneim ehitis ja 900 aastat Büstantsi impeeriumi usuelu keskus. Kui osmanid 1453 aastal Konnstantinoopoli vallutasid muudeti kirik mošeeks ning alates 1935. aastast toimib ehitis muuseumina. Sellest vaid pargiga eraldatud on Sinine mošee, 17. sajandi rajatis, mis oma muljetavaldavate laemosaiikide ja pehmete vaipadega pakub mõnusat vaheldust Istanbuli hullule liikluskultuurile ning varustab piisava meelekindlusega, et sukelduda Grand Bazaari, Istanbuli vanima ja ühe maailma suurima turu hullumeelsesse saginasse. Kuid muljetavaldavaimaks kujunes maa-aluse veereservuaari, Basilica Cisterni, külastus. 12 rida, milles igas 28 ilmselt lammutamisele määratud hoonetest võetud sammast moodustavad 143 x 65 meetrise ristküliku, mis mahutab kuni 80 000 tonni vett. Praegune alla meetrine veekiht tsisterni põhjas mahutas küll pigem ohtrasti kalu ja läikivaid münte, ning taga kaugemas nurgas ka kaks meduusapead, külaliste kiviks muutumise vältimiseks üks küljele ja teine pea alaspidi paigutatud (sest teatavasti on Meduusa niivõrd inetu, et kes teda vaatama satub muutub korrapealt kiviks). Arheoloogiamuuseumi toredustest ei hakka parem rääkimagi ning Taksimi, ööelu keskusena tuntud linnaosa, üle kolmesaja baari-kõrtsu-ööklubiga tuleb teil samuti ise tutvust teha.

Nii on ja pilte saab ka näha, kui need ükskord üles laetud saan (püüan täna). Ja tänage Big Bossi (nagu me teda Türgis nimetasime, sest kuidas sa ütled Allah või Jumal, ilma et keegi pahandaks), et reisimuljed on vabatahtlikud lugeda-vaadata, sest nagu üks nali jutustab.

"-Mis on vahet Taeval ja Põrgul?

-Taevas meenutavad inimesed oma elu
ja rännakuid...

-Ja Põrgus?

-Seal on sama lugu, ainult et PowerPointi
kasutamine on lubatud..."