Unenägu

Eellooks niipalju, et me krundilt paistab kaugel üle heina-põllu-jäätmaa metsaviirg, mille taga juttude järgi voolab Timiş, jõgi mille järgi Timişoara oma nime on saanud (huvitaval kombel kulgeb päris läbi linna hoopis Bega). Olen sinna alati minna tahtnud, aga alati on olnud tähtsamaid asju teha.

Nägin end rattaga sõitmas me tulevase kodu poole ja kuigi siiani polnud mul õnnestunud kordagi iseseisvalt seda kohta üles leida olin äkki tuttava roostes traataiaga murulapi ees. Isegi mahavõetud ploomipuude hunnik oli veel alles. Oli tunne, et lähiajal ei ole ühtki möödapääsmatut kohustust ja otsustasin võtta ette retke tundmatusse. Olin vaevalt tänava lõppu jõudnud, kui mu ees laius lõputu rohuväli. Musta-valge kirju lehm mäletses südamerahus ja üks eriti naiivne vasikas uudistas vist võililli korjavat poisikest. Miski ei paistnud päris klappivat uuselamurajooni peegelsiledate tänavatega, aga rattaga mööda kollakat-savikat rajakest kihutades ununes see peagi ja ülekaalu saavutas hoopis tunne, et lendan üsna madalalt ruumis mis näis koosnevat ühtlasest rohekast vaibast ja pärastlõuna päeikese kollasest särast. Ja, ilmselt eilse pildistamissessiooni tulemusena, nägin igal pool valgetes õites puid. Kihutasin mööda kraavist, mis oli pungil täis hundinuiasid, just selliseid, milliseid olin oma savikrohvikatsetuste jaoks otsinud, möödusin kuhilast äravisatud katusekividest, mis oleksid olnud ideaalsed sama krohvi katsetuseks, taamal paistis pilliroog (oh, mis sellega kõike saaks teha) ja kogu rohu alt paistvat maad kattis kollakas savikiht. Tundes, et mu palvetele on vastatud, võisin korraks ökoehituse teema kõrvale heita... eriti kuna olin just jõudnud metsaveerele ja lõpuks ometi pidin teada saama, mis peitub selle kaugelt nähtud sinaka metsaviiru taga.

Jätsin ratta esimese ettejuhtuva puu najale ja läksin edasi. Mets... lõpuks ometi! Peale Eestist lahkumist polnud lauskmaal kasvavasse metsa sattunudki ja tunne on seal teadagi hoopiski teine, kui mäeküljel puudest mööda rühkides. Veidi kõndinud hakkas aga midagi imelikuna paistma: kõik puud näisid äkki üksteise järgi rivistuvat, algul ühel pool ja pärast ka teisel, nii et ei olnud enam kuskile vaadata, ilma südamepõhjas tundmata, et mind on alatult petetud. Aga kits, kes otse ees puuderivi vahel seisatas ja, korra pilgu minu poole pööranud, minema kihutas, paistis ütlevat: "Edasi, sa pole veel midagi näinud!". Pistsin minagi siis jooksu, sinnapoole, kus kits oli kadunud. Maha vaadates, et veel kuivamata maal poriloike vältida, jõudsin lõppu. Just nii tundus, sest ees laius sein, niisama roheline kui ülejäänud mets. Meenus üks teine unenägu, kus oli mingi sõda ja pidime Lenini eest põgenema, aga seinast üle ei saanudki. Seekord keegi mind taga ei ajanud ja jõudsin raskusteta müüri harjale. nüüd aga selgus, et see pole mingi müür vaid hoopis teetamm, kus vist keegi enam ei sõitnud, sest see oli üsna rohtu kasvanud. Ja taamal paistis jõgi. Kuskilt nagu meenus, et seda olingi kogu aja otsinud. Kihutasin ülepeakaela vallilt alla ja läbi vasttärganud nõgeste jõe kaldale. Kuskilt tõusis lendu üks pardipaar, kuskil lendasid liblikad ja siingi õitsesid kirsipuud... oli see jooksmisest või ikka veel eredalt säravast päikesest, aga tekkis vastupandamatu kihk ujuma minna, kuigi kallas oli ikka eriti mudane.

Võti keeras lukuaugus ja Raz astus sisse, käes kimp kevadlilli. Kui neid vastu tahtsin võtta avastasin, et ei saa sest käed on savised. haarasin taskurätiku järele, et need ära pühkida, aga kätte sattus hoopis kimp nõgeseid. Pilk langes ikka veel mudastele jalgadele ja jälle meenus see unenäoline retk Timişi äärde. Ja varsti elame sellele kohale poole lähemal :) Vahel on elu ikka parem kui unenägu, niisiis võtsin leiva ahjust ja keetsin ühe korraliku nõgesetee.

Leivategu

Nagu lubatud järgneb reportaaz nädalavahetuse leivateost. Nagu näha juuresolevalt pildilt ei andnud esimene katsetus piisavalt head tulemust, või kui siis ainult ehitusmaterjalina kasutamiseks. Aga netikommentaarid esimese leiva peaaegu kindla ebaõnnestumise kohta andsid julgust uuesti katsetada, pealegi oli juuretis hommikuks jälle nii püüdlikult ülesse kobrutanud. Seekord katsetasin vormileivaga, mis sobivalt Razi koju jõudmiseks valmis sai. Olles Eestis vaid paar korda rukkileiba maitsnud kuulus ta süda jäägitult sellele ja hallikasvalge "musta leiva" (pâine neagră) üle vingusime mõlemad vähemalt samapalju. Those times are over, tahaks loota, sest lisaks sellele, et esimene ja teine leib nagu öö ja päev välja näevad, on ka maitse hoopis parem. Päris õige ikka veel ei ole ja kuna alustasin pärmiga on selle maitset ka ikka tunda... huvitav kas läheb järgmiste kordadega ära... ja kui jääbki, siis selle ajani, kuni keegi päris juuretise toob, ajab asja ilusti ära.

Kevad Timisoaras

on kollane,
on valge,
on sinine,
on roosa,
on kirju





























































ülejäänud pilte saab vaadata siit

Eksperiment

Raz läks töökaaslastega Herculanesse ja käimas on eksperiment üksinda kodus I. See tähendab, et vist esimest korda peale septembris siia kolimist juhtub nii, et olen üksi kodus. Nagu Liis kirjutab, on sellega seotud veidrad emotsioonid nagu, igatsen, tahan (teda) koju ja imestus, et peale koosoldud aastat on ikka nii, et iga kord kui ta kasvõi töölt koju tuleb hüppab süda rõõmust. Sest ta on mul lihtsalt parim, eks... igatpidi.

Nädalavahetuseks on aga plaanitud leivategu, fotojaht värvikirevas Timisoaras ja lähiümbruses, filmivaatamine, vaheeksamiteks õppimine, majaplaani kallal nokitsemine, rumeenia keelega maadlemine, savi, booraksi ja kriidi otsimine... ja muidugi, mis kõige olulisem: päikese käes peesitamine (lubatakse lauspäikest ja 18 soojakraadi, ojee)...

Lumi...

... aga mitte selline nagu Eestis... lihtsalt kirsid hakkavad läbi õitsema ja valged õielehed katavad talvega veelgi augulisemaks muutunud asfalti. Hommikuti on vahel autoklaasidel valge härmakiht ja pärastlõunal vilistab tuul ning kogunevad kurjakuulutavad pilved, aga äikest on olnud ainult korra ja sedagi ilma müristamata. Ja vihma ei saja, on lihtsalt selline pilvealune pildistamisilm (aga fotoka olen siiamaani raevuka järjekindlusega koju unustanud). Roosad kirsid on veel täies õies ja sama lugu on magnooliatega: valged närbuvad ja roosad alles alustavad.

Täna käisime oma tulevase kodu krundil. Ploomipuud olid kõik peale ühe maha võetud, et majale ruumi teha. Murdsin mõned veel närbumata oksad vaasi: hea hommikul ärgates vaadata. Lisaks sellele käin linnast välja sattudes nina maas, et kindlaks teha, kas ehk just seal ei ole paraja konsistentsiga savi, et säilitada midagi ehtsat ses american dream elus, millesse kogemata sattusin. Ainult et kui siin ehitatakse nii nagu ehitatakse, siis kuidas on võimalik uskuda, et põrandaküttetorud tegelt ka sinna saavad kuhu vaja ja ma juba kujutan ette kuidas üks närviline naisterahvas karja meeste kallal tänitab, et nad oma tööd korralikult ei tee... ja mis need tüübid sellest peavad... viimastel päevadel igatahes olen sattunud google'i SketchUp-i sõltuvusse ja selle abil laheneb ehk ka pikalt piinanud probleem, kas peldikupott sai ikka õigesse kohta. Ja olles Razi juba üsna hämmingusse ajanud sellega, et ma ainult sellele mõtlen, kuidas kõik majas olema peab ja kuidas seda saavutada, püüan end tagasi hoida ja kirjutan hoopis.

Muu koha pealt: peale pikki otsinguid Rumeenia kaubandusvõrgus õnnestus lõpuks ühe norra tüdruku abil tuvastada üks health shop, kus müüakse rukkijahu (3 RON/kg). Kõikide eelduste kohaselt ei tule leivateost midagi välja, sest: 1. mingit korralikku leiba alustuseks ei ole, ainult miski saksa igikaua säiliv ja pärmi baasil tehtud plönn (paar päeva tagasi Berit küll pakkus eesti seemneleiba aga siis tundus jahu leidmine ilmvõimatu); 2. me gaasipliidi ahju temperatuur on absoluutselt kontrollimatu ja seni on õnnestunud ka kõige lihtsamad koogid ära kõrvetada; 3. tavaliselt söögiasjad mul lihtsalt ei tule välja. 4. aga julge pealehakkamine on pool võitu, eksju...

Muidu läheb niimoodi, et tahaks ainult magada ja kui kohvi ei saa, siis ei lähe kohe üldse kuidagi. Aga elame veel ja kunagi saab kevadväsimus ka läbi, eks.

EMTi soovil, havi käsul...

...annan ülevaate asjade hindadest, millest mul ülevaade on (ja olen jah laisk ja kirjutan hinnad RONides 1 RON on hetkeseisuga 4,2 EEK):

Piim 3,2-3,8 RON
Kohupiim 4,5 RON/200g
Õunad 3,0 - 3,5 RON/kg
Maasikad 6,5 RON/kg
Banaanid 4,5-5,5 RON/kg
Porgandid 2,5 RON/kg
Kaerahelbed 2,9 RON/500g
Ainus peaaegu normaalne leib 3,5 RON/200g
... kui lähipäevil poodi läheme, täiendan ehk liha osas...

Saiakesed kooli puhvetis 1,8 - 2 RON
Supp kohvikus 4-5,5 RON
Õlu baaris 3,5-4 RON
Vein baaris 19 - 23 RON/pudel

Normaalsed kingad 120 - ... RON
Pulmakleidid 450-6000 RON

Buss/troll/tramm: 2 reisi (saab ainult paarikaupa osta) 2,5 RON
Takso: 1,49 RON/km päeval, 1,79 RON/km öösel

Kahetoalise korteri kuuüür: 250-400 EUR + maksud (mitte päris kesklinnas, ca 10 mintsa ratta/autoga)
Elekter: ca 80 RON/kuu
Gaas: ca 160 RON/kuu (viimase 4 (talve)kuu keskmine (gaasiküttega korter)

Tavaline palk me tutvusringkonnas (peamiselt iti või tehnikaharidusega inimesed) on 600 ja 1000 EURi vahel.

Huvitaval kombel rääkitakse palkadest ja üüridest ja autohindadest jms eurides, jooksvatest kuludest kohalikus rahas.

Pead ei anna, et info tõele vastab, aga enam-vähem. Kui millegi vastu täpsem huvi, küsitagu.

Rochie de mireasa...

... ehk pulmakleidijahil...

Kogu aeg on olnud kiire kiire ja kleidi otsimisele pole nagu olnud aega mõeldagi. Ühel hetkel aga avastasin, et kui seda õiget ei leia ja teha tuleb lasta, siis läheb kiireks. Pulmakleidipoode on siin üsna palju, aga olles paar tükki läbi käinud ja leidnud, et kõik kleidid nii üles puhvitud ja sätendavad ja/või hirmkallid, otsustasin ka muid variante otsida. Sõber internet pakkus võimalust Berliini kleidipoodide valikuga tutvuda... kuni selgus, et me äkki ei lähegi BBC-le, sest Razi ühel sõpsil on 10. mail pulmad. Samuti leidsin, et Milaanosse on odavad piletid ja ühildatuna Mari-Liisi külastamisega oleks asjal ilmet olnud... Aga täna õhtul lõpeb lennupiletite soodusmüük ja Mari-Liisist ei kippu ega kõppu. No tuleb latte joomine edasi lükata ja EMTi mõte, et küll oleks sheff öelda, et käisin Milaanos pulmakleiti otsimas, jääb ka seekord realiseerimata.

Kuna huupi poode külamisest ei olnud midagi head tulnud (no tunnistan ülesse: kuni tänaseni olin käinud täpselt kahes poes) ja netist suurt inffi ei leidnud, tuli asjale teaduslikult läheneda. Rumeenias on igal pulmapaaril ristivanemad, kes seisavad hea selle eest, et peo ja muude asjade korraldus jookseks ladusalt, on nõu ja jõuga abiks ning ka edaspidises elus vaatavad, et nende ristilastel hästi läheks. Vanasti olla asi korraldatud perekondade järjepidevuse alusel: kui kellegi vanemad olid teisele paarile ristivanemateks, siis lapsed olid omakorda nende lastele (või kuidaspidi see nüüd oligi). Tänapäeval seda traditsiooni enam au sees ei peeta ja ristivanemad valitakse oma juba abielus olevate sõprade seast. Vahel on pulmapaaril ka kahed ristivanemad: üks paar pruudi ja teine peigmehe sõprade hulgast. Meie piirdusime siiski ühega. Lubage esitleda naşii: Ioana ja Tudor.

Ühesõnaga, tulles tagasi kleidi juurde, uurisime, kust Ioana oma kleidi oli saanud. Poe asukoha välja peilinud ja trajektoori kaardil maha märkinud võitlesin nälja, väsimuse ja kiusatusega peale kuut praktikumides veedetud tundi koju minna, aga keerasin siiski rattanina kesklinna poole. Teele jäi kogemata üks pood, kus hinnad hinge kinni võtsid, aga ükski kleit õnneks või kahjuks kaugeltki mitte.

Ioana soovitatud poodi kohale jõudes lappasin kaks korda kõik kleidid läbi ja kiikasin igaks juhuks veel korra vaateaknale, aga selge oli see, et on ainult üks kleit, mida ma selga tahan proovida. Kuigi olin eelnevalt täiesti kindel, et tahan lumivalget kleiti, mõtlesin seda vaadates ümber... õrnalt kreemjas tundus äkitselt palju õigem. Aga sellega alles katsumused algasid. Kõigepelt paluti mul enne proovikabiini sisenemist saabastest vabaneda, siis end lahti riietada ja miski huvitav võrgust võru endale ümber tõmmata. Alles siis toodi kleit ja hakati seda selga sättima. Vaatamata ostukeskuse müügiboksi troostitule ümbrusele kujutlesin end printsessina, kellele tehakse hommikust tualetti, eriti siis kui korsetti hakati kinni nöörima. Äkki avastasin end mõttelt, et see ongi ilmselt ainus pulmakleit, mida ma kunagi selga proovin (eksoleju :)). ja kui Razile helistasin, et tuleb tulla ja ära osta ja et ma rohkem ühtki kleiti isegi ei proovinud ja ei taha proovida, siis ta tuli ja ostis (põrsa kotis loomulikult) ja enne veel jooksime kokku ühe ta sõpsi naisega (mispeale Raz läks kohvi jooma ja ma pidin kogu riietumisprotseduuri uuesti ette võtma). Second opinion oli positiivne ja nüüd on kleit turvaliselt koju riidekappi toimetatud ning Razile sõnad peale loetud, et piiluda ei tohi.

Niisama

Sel nädalal on kuidagi imelikult vaikne olnud: mate kontrolltöö oli kohe teispäeva hommikul ära ja sestpeale on olnud aega mõned filmid ära vaadata, sisekliima raamatut lugeda, lihtsalt laisk olla ja mõelda, et peaks rumeenia keele õppimisega aktiivsemalt tegelema.... ja siis selle asemel üht või teist Eestist kaasatoodud raamat lugema hakata. Tea, kas see on kevadväsimus või kevadlaiskus, aga kõige parem on lihtsalt olla ja mitte kõige vähematki kasulikku teha. Nädalavahetusel sõidame Sibiusse ja Sinaiasse. Homme korraldame filmiõhtu. Nüüd lähen pesu riputama.

Tagasi

... ja tahaks pikalt ja laialt heietada, kui tore oli aastapäeva hommikul Toomel hümni laulda ja enne seda veel (vesi)suusatada ja saunatada, vahvleid küpsetada ja lihtsalt sõpsidega maailma asjade üle aru pidada; inu juures pool päeva maha lebotada ja liisiga üle poriloikude hüpata; krissuga eesti filmi tippsaavutusi nautida; emaga shoppamas käia ja isaga puzzlet kokku panna; imre leiutatud imevidinate üle imestada ja robinile selgeks teha püüda, et ei ole inga on irma... tahaks kirjutada, kui tore oli viinis motikaga ringi kihutada ja lõpuks ometi ka see hundertwasserhaus ära näha; äkki ka tumeoranzist päikeseloojangust kui rong lõpuks läbi ungari jälle koju tagasi tõi ja 'anna kareninat' lugedes kõik kuidagi eriti ajatu ja ebareaalne tundus... aga juba pressib uksest ja aknast sisse igapäevaelu kiire kiire... täna laksati kompleksfunktsioonide ja statistikaga, homme on kontrolltöö integraalide peale soolas... lisaks pisut tegemata tõlketööd ja pulmakleidi jahile sel nädalal parem ei mõtlegi... brrr... aga ikkagi ei vahetaks millegi vastu kuulda, kui raz kõrvaltoas mihaiga räägib, kes parasjagu new delhis pakistani viisat taotlemas; hommikujaheduses läbi linna kooli poole kihutamist ja pärast loengut avastamist, et isegi õhukese kampsuniga on juba liiga palav; kevade lõhna õhus ja teeäärtes õitsevaid paiselehti; loengute vahepeal korraks koju kihutamist, et üks kindlapeale hea piimakohvi ära juua; ja suvest, kus kõik te siia saabute, unistamist (ja parajat närvitsemist) ... ja loomulikult blogisse kirjutamist, selle asemel, et homseks kontrolltööks õppida...