Tegemised

Kui Razi eile lõuna ajal korra kodunt läbi astus, leidis ta eest ühe parasjagu sassis juustega koduperenaine-wannabe, kes higipiisad otsa ees ja lõõskava päikese kiuste aknaid küüris... ja seejärel vannituba... ja siis kogu korteri põrandaid... ja suppi keetis... ja lilled ära kastis ja... ühesõnaga, you get the message...

Kogu selle küürimise-kokkamise juures oli kogu aeg tunne, et täna ei ole mingeid kohustusi peale rumeenia keele tunni (millesse ma lõpuks loomulikult ikka ei jõudnud) ja tantsutrenni (sest peab ju pulmadeks valsi ära õppima)... See, et kella ühe paiku öösel karaokebaaris äkki pähe kargas, et oli ju veel ka programmeerimise praktikum, kuulub juba rubriiki vastutustundetu esmakursuslane.

See eest olin täna täie kohaga tudeng, 8 tundi järjest... Siin on iga loeng 2x50 minutit. Kui neid juhtub järgemisi neli olema, siis on üsna tüütu, et vahepeal jõuad äärimisel juhul alla kohvi ostma ja siis jääd ka loengusse hiljaks. Aga samas, kui loengu aega efektiivselt ära kasutada ja oma pinginaabriga salamisi erineva disainiga lennukeid voltida, siis jõuab need vaheajal kolmanda korruse aknast välja küll lennutada. Kuigi see võib ka kurjalt kätte maksta. Ühed kursavennad pandi nimelt tagapingis vaikselt teise aine jaoks graafiku joonistamise pärast õppejõu laua taha istuma ja kirjutama kirjandit, milles tuli ära argumenteerida kolm punkti:

1. Ma saan aru, et käitusin valesti ja miks;
2. Mul on kahju, et ma nii tegin;
3. Luban, et enam seda ei juhtu...

Ja antud kirjandi punktid, hinnatuna sellesama õppejõu poolt, kes sellise karistusmeetodi välja mõtles, moodustavad kolmandiku tüüpide eksamihindest. Näide sellest, et liigne matemaatika võib aju kahjustada, nii et lähen nüüd ettevaatuse mõttes parem jalkat mängima...

Keelekomistused

Rumeenia keele kodutööna pidi koostama dialoogi. Kuna arvutit ei olnud käepärast lootsin uute sõnade puhul taskusõnastikule. Õpetaja pidi mu tööd kontrollides end pooleks naerma, sest mainitud inglise-rumeenia sõnastik andis match vasteks chibrit. Järelikult match of football = chibrit de fotbal, loogiline eks ole? Paraku tähendab match inglise keeles ka tuletikku. Piinlik lugu, sest match of football on meciul de fotbal (leia kolm erinevust). Seda aga sõnaraamatus ei olnud, sest ilmselgelt on tegemist uuslaenuga inglise keelest (ja eesti keeles?! ... jalkamatš).

See annab vastuse ka küsimusele, mida siin tihtipeale imestatakse: kuidas ma nii paljudest sõnadest juba aru saan? Või nagu üks portugali tüüp rumeenia keele tunnis arvas: "Inimesed üritasid alul kõik portugali keelt ära õppida, aga nad ei osanud päris hästi ja nii tekkisidki teised keeled".

Minevik on lihtsam kui olevik ja tulevikust ei saa ma üldse aru

Rumeenia keelt õppima hakates sai üsna ruttu selgeks tõsiasi, et lihtsam on rääkida minevikus. Siin kasutatakse nimelt peamiselt täisminevikku (välja arvatud Banati regioonis, kus inimesed räägivad väidetavalt üldse imelikult). Seega ainus, mis tuleb selgeks õppida on past participle (mis iganes see ka eesti keeles ei oleks) ja abitegusõna (mis on alati sama) pööramine. Läksin, läksid jne kõlab seega am mers, ai mers, a mers; rääkisin, rääkisid aga am vorbit, ai vorbit...

Olevikus seevastu käib asi nagu eesti keeleski: igas pöördes eri lõpp. Ja loomulikult tegusõnade käänamisel on rohkem erandeid kui reegleid. Mina vorm moodustatakse näiteks arusaamatul põhjusel kas lõpu ära jätmisega: a merge -> merg (lähen), või -sc lõpu lisamisega: a vorbi -> vorbesc (räägin). Mis foneetilised muudatused sõnas uue lõpu lisamisel toimuvad ei hakka parem rääkimagi.

Tuleviku kohta aga pole siiani õiget sotti saanud. Nimelt on olemas 5 tulevikuvormi, millest kahte aeg ajalt ka kasutada olen üritanud. Aga enamasti tuleb millegipärast ikka välja, et sel puhul, mida ma parajasti öelda tahtsin on kõige õigem hoopis olevikuvormi kasutada.

Neile, kes siia blogisse otsingu kaudu sattunud ja mingil põhjusel rumeenia keele õppimisest huvitatud, infoks niipalju, et üks väärt grammatikaõpik on alla laaditav sellelt leheküljelt. Neile, kes külla tulemas, postitan mingil hetkel põhilised väljendid, mida pika sõidu ajal rõõmsasti tuupida võib :)

Keskkonnateemalised blogid

Hakkasin uut sissekannet tegema, see oli nii tunnike tagasi, kui sattusin blogspoti keskkonnateemalisi blogisid tutvustavale leheküljele. Ja nii see aeg läks. Huvitavat lugemist on igatahes mitme aasta jagu, nii et ettevaatust!

Kuidas ma kehalise kasvatuse spordiala valisin

Esimesel kahel kursusel on siin kehaline kasvatus kohustuslik aine. Valida on jalgpalli, korvpalli, tennise, aeroobika ja jõusaali vahel. Ma tahtsin loomulikult esimest. Olles mõttes enam-vähem arusaadava lause komponeerinud astusin kabinetti, kus nimekirjadesse registreerimine toimus. Sekretär oli volüümikas tädi, kelle näost paistis selgelt aastatepikkuse teismikega töötamise karm kogemus. Kuna ruum oli tudengitest pungil, pidin suminast üle karjumiseks üsna kõva häält tegema, mis, arvestades, et kogu mu päheõpitud lause oli ilmselt grammatiliselt üsna vildakas, ei olnud sugugi nii tore. Me dialoog nägi välja umbes järgmine:

Mina: Tahan jalgpalli rühma registreeruda!
Tädi: Mida?
Mina: TAHAN JALGPALLI RÜHMA REGISTREERUDA!
Tädi: Meil ei ole tüdrukute jalgpalli.
Mina: Ma tean. Tahan koos poistega mängida.
Tädi: Kust sa pärit oled?
Mina: Eestist.
Tädi: Domnul (=Härra, kirjutan kunagi sellest täpsemalt) Popescu (või whatever, jalkatreener igatahes), siin on üks tüdruk Eestist, kes tahab jalgpalli mängida. Kas võtad ta vastu?

Ja kuskilt poistepuntra vahelt kostis kõuehääl, mille peale poistekamp mu ees kahte lehte tõmbus nagu Punane meri Moosese ees. Valitses pinev vaikus, kõigi pilgud olid minule suunatud, domnul Popescu mõõtis mind pealaest jalatallani ja langetas viimaks karmi otsuse: "Olgu!"

Füüsika praktikum...

... on teisipäeva hommikuti kell 10. Kell 2 on järgmine praktikum, sissejuhatus programmeerimisse. Seega parasjagu aega salamisi tehtud pilt telfust läpakasse laadida.

Tänase praktikumi ülesanne oli arvutada inimkeha poolt kiiratav energiahulk. Naha pindalaks saime pisut alla 2 ruutmeetri ja seega kiirgab inimene kiirgab 928 vatti sekundis. Vot nii!

Miks aga taevas on kuumem kui põrgus saab lugeda siit. Nii et järgmine kord, kui vanamemme üle tee tahad aidata mõtle ikka hästi järele.

Yes...twice

Kuupäev: 28. juuni 2008
Koht: Trobeta Turnu Severin

Muu info hiljem ja isiklikult :)

Raha

2005. aasta suveks oli Rumeenia leu niivõrd devalveerunud, et pea igaüks oli miljonär. Leiti lihtne lahendus: laseme käiku uue raha, millel on neli nulli vähem. Seega 1 000 ROL = 1 RON = 100 bani (=umbes 4.7 EEK)

Sellega seoses on kohalikel ikka veel arusaam, et banidel pole väärtust ja enamasti saab poes nende asemel vahetusrahana kommi v6i väikese shokolaadi, baarides jäetakse see aga lihtsalt jootrahana endale.

Teine asi, mis mu väikesele ajule alul ületamatuid raskusi valmistas oli aru saada, kui palju asjad maksavad, ikka küünitasin taskuarvuti ekraani vaatama või andsin targu suurema raha... et küllap nad ise otsustavad palju tagasi annavad. Alles nädala-paari pärast sain jaole, et asi pole mitte ainult mu suutmatuses rumeeniakeelsetest numbritest aru saada. Nimelt ei ole inimesed ikka veel uue vääringuga harjunud ja summasid öeldakse vanas vääringus. Saa sa siis aru, kui ostad postmargi eestisse ja sul palutakse lahkelt 16 000 (şaisprezece mii) välja käia. Veel enam, kuna ennevanasti oli selge, et tuhat on lõpus, siis öeldakse lihtsalt 16. Ja mina imestan end ogaraks, kuidas küll lihtne kiri Eestisse saab 75 eeku maksta.

Vetsud

... on siin oodatult kehvapoolsed: ilma pabertaskurätikuteta kodust lahkumine pole hea mõte ja prill-laudadest võib enamasti vaid unistada. Aga asi, mis mind enam hämmastas, oli see, et peaaegu ühelgi kabiinil ei ole lukku ega riivi. Mitte, et katki oleks vaid lihtsalt pole mõeldudki sellele. Ja seda mitte mõnes juhuslikus nurgataguses kohas vaid isegi üsna arvestatavates kohvikutes. Üsna ebameeldiv igatahes koogutada kuskil pikas koridoritaolises peldikus, kus ukseni on kaks meetrit maad ja loota, et keegi koputamata sisse ei astu. Siiani pole veel juhtunud...

Aga Timisoaras on ka Iulius Mall, kõige lahedama sisekujundusega ostukeskus, mida siiani olen näinud. Ja sealsed peldikud on omaette kunstiteos, vast võrreldavad KUMU omadega. Tjah, nagu siin kombeks, on kõik ühest küljest nii maha jäänud ja tagurlik, samas aga leidub väga lahedaid pärle.

Lost in translation II

Rumeenia keeles, nagu ka prantsuse keeles, tuleb omadussõna enamasti nimisõna järel. Seepärast saab aeg ajalt naerda väljendite üle nagu "car to the keys", "house-guest" (guest-house asemel) jne.

Bürokraatia

Nii... pärast poolt nädalat koolis jõudis minuni kuuldus, et olemas on ka ingliskeelne programm peaaegu samade ainetega. Elektroonika ja telekommunikatsiooni teaduskonnas, mis asub automaatika ja arvutiteaduse teaduskonna kõrvalkabinetis. Aga ei, nad ei võinud seda mulle öelda ja nad pidid mind sundima ained ära valima enne kui ma asjast aimu saan. Ja loomulikult ei räägi keegi uues teaduskonnas ei inglise ega saksa keelt ja loomulikult ole prodekaani kunagi kohal ja nii ma muudkui "ootan natuke" ja "tulen tunni pärast tagasi" ja "lähen sekretariaati doamna Ionescuga rääkima" (keda loomulikult kohal ei ole ja keegi ei tea kus ta on) jne... Nüüdki on see "tunni pärast tagasi ootamine" ja istun läpakaga õppehoone hoovis laua taga ja miski tüüp Alex arendab seltskondlikku vestlust... sõbralikud on need inimesed siin, aga mitte pealetükkivad... Rumeenlased paistavad olevat kombinatsioon lõunamaalaste avatusest ja põhjamaalaste respektist "oma ruumi" vastu, nii et kuidagi väga normaalne on siin inimestega suhelda.

Koolist veel niipalju, et nüüd, kui inglise keeles õpin on ikka raske kõigest matemaatikast ja füüsikast ja arvutitest aru saada, aga vähemalt saan nüüd aru millest ma aru ei saa...

WiFi ehk miks on Rumeenias parem elada kui Saksamaal

Paar päeva tagasi paigaldas Razi koduarvutile wifi ruuteri, nii et nüüd saan köögi diivani peal mõnuleda, kui vaja kodutööd teha või msn-is rääkida, või süüa tehes skype'is olla.

Ülikooli raamatukogus jookseb samuti wifi ringi, ole ainult meheks ja haara sabast. Õppehoone hoovis aga levib 9 võrku, millest 2 kaitsmata. Saksamaal üritasin ennast ülikooli raamatukogus võrgustada, aga aga nad nõudsid parooli, mille saamiseks peab tudeng olema ja raamatukogu nimekirjas ja ilmselt peab esitama ka politsei tõendi, et pole iial valesti parkimise eest trahvi saanud. Ülikooli hoonete ümbruses luusimine ei andnud samuti soovitud tulemust ja ainsast kohvikust, kus miski kõrval kortermaja wifi levis, visati mind välja, sest ma ei ostnud piisavalt palju õlle.

Stanciova

... on küla umbes 40 km Timisoarast kirdesuunas. Küllalt lähedal, aga asjad ei ole mitte nii lihtsad. Teele jääb Recas, üsna tuntud veinikeskus, mis on igast küljest ümbritsetud viinamarjakasvandustega. Aga mitte see asjaolu ei pea meid ses linnakeses kinni (kuigi jah, veinipoes ikka käisime), vaid ootame seal kuni Paul oma igivana Daciaga kohale jõuab... sest järgmised kümme kilomeetrit on praktiliselt offroad. Kunagi on seal osaliselt olnud munakivitee. Seda isegi parandatakse aeg ajalt, või kui täpsem olla, siis iga nelja aasta tagant enne kohalikke valimisi.

Oma auto pargime Pauli matuseteenuseid pakkuva nõbu hoovi pühapäeva ootama. Dacia jääb kohale jõudes aga külast läbivoolava oja kaldale. Maja asub teisel pool oja, aga kuigi sild on olemas, pidi teisele poole sõitmine ohtlik olema.... mitte sellepärast, et sild lootusetult kitsas oleks, vaid kuna enne on tavaliselt paar õlut ära tarbitud. Samas, sellise raputamise peale kulub väike seespidine polsterdus ära küll.

Paulil ja Christinal on lahe väike savi-õleblokkidest ehitatud maja. Nad ostsid selle 5 aastat tagasi ja nüüd elavad seal kolmekesi. Iris, nelja aastane üliarmas pätt ka. Nemad on ainsad pendeldajad külas, teised elavad j töötavad (või ei tööta) kohapeal. Põhilise sissetuleku saavad külaelanikus lammastest. Neid olla seal tuhande ringis (ja külas elanikke 200, karjuseid on kuus). Põhiliselt müüakse juustu ja liha-villa ka ikka. Naturaalmajandus töötab kah nivõrd-kuivõrd. Paul, itimees tegi midagi ühe karjuse arvuti jaoks ja sai tasuks 2 kilo juustu, piima saab naabritelt ja mune ka. Liha eest hoolitseb aga suur paks valge jänes, kes Irisele sünnipäevaks kingiti. Sest jänestel on teatavasti komme kiirelt ja efektiivselt paljuneda. Pühapäeva hommikusöögi omletti kulusid ära viimased lihariismed, aga ei häda: jänes on jälle tiine. Lihavabrik missugune.

Käisime külas ka ühel prantsuse-rumeenia paaril, kes alles sügisel sinna kolisid. Alul olid nad teede olukorda südamest kirunud, aga hiljem mõistnud, et see on tegelikult ainus, mis hoiab küla nii ehedana ning pendeldavad uusrikkad eemal. Nelikümmend kilomeerit pole ju teab mis palju.

Lost in translation

Razi küpsetas kanamaksa ja avaldas kahetsust, et puljongit ei ole, sest see sobivat sinna kastmesse nii hästi. Ma siis tõin võidukalt külmkapist lagedale öko-puljongipasta, mille eestist olin kaasa krahmanud. Ta vaatas mind seepeale mureliku näoga, et kas minuga on ikka kõik korras: see on ju sulaselge vegeta. Puljong, teatavasti on maitsestamata tomatimahl. Asoo...

Vegetaga seoses meenus veel, et nad kutsuvad kõiki tossusid adidasteks. Mingi muu nimi on vist ka, aga ikkagi... tundus kuidagi banaanivabariiklikult naljakas, kuni meenus, et me kutsume kah ju tosse aeg-ajalt botasteks.

Nädalavahetusel käisime Stanciovas paaril sõpsil külas. Küsiti, kas olen sakuskat juba proovinud. Leidsin, et elus on jah igasugu asju sakuskaks tarbitud. Aga vot selle peale ei tulnud, et sakuska on tegelikult hoopis miski baklazaanidest ja tomatist ja teab millest veel kokku keedetud võileivakate. Väga hea kusjuures.

Tudengielu

... on raske, nii raske, kui k6ik loengud on rumeenia keeles ja neist loengutest enamus on k6rgem matemaatika, millest mul pole k6ige v2hemat aimugi... sellest ka blogisse mitte kirjutamine ja mitte online olemine... vast j2rgmiseks n2dalaks olen pisut selgust saanud, kas on yldse v2himatki lootust hakkama saada v6i tuleb midagi muud v2lja m6elda. nyyd over and out, sest algamas on loogika ja diskreetsete struktuuride seminar... ja kohe peale seda sama aine loeng... ja 6htul kell 8 on saksa keele test, ryhmadesse jagamiseks. t2itsa uudne kogemus on ju 6ppida keelt, mida oskan keeles, mida ei oska :)

aga muidu on siin ikka endiselt v2ga tore...

Un weekend placut

Nädalavahetused veedame suures osas teel olles. Sõna otseses mõttes. Sest 230 km Trobeta Turnu Severini võtab aega keskmiselt 4,5 tundi. On olemas kaks võimalust sinna sõitmiseks: lühem ja tihedama liikluse ja rohkemate teetöödega ja teine, mis kulgeb mööda Serbia piiri tähistava Doonau äärt. Mõlemad on ilusad, kuigi mingil hetkel kindlasti ei jõua enam tähele panna mägede ilu ja seda kui huvitavaid maju külades leidub ja tahaks pikka sirget kiirteed või midagi. Praegu on aga huvitav näha, kuidas mustlased on terve küla losse täis ehitanud või kuidas vana mees jumala rahuga kihutavate autode vahel härjarakendiga maisikoormat veab.

Mingil ajal jõudsime ka kohale. Razi ema juures sõime traditsioonilist kanasuppi (ciorba de pui). Suppe on neil kahe nimega ciorba ja supa. Ma pole veel päris hästi pihta saanud, mis vahe neil on, kuigi küsimus on korduvalt arutluse all olnud. Kana süüakse siin üldse hästi palju, või mulle ainult tundub nii, sest Razi seda armastab.

Ööd olime Teodori ja Iona uues korteris. Vahel tundub, et kõik mu tuttavad aina ehitavad ja remondivad, olgu siis siin või seal. Ainsa erinevusega, et eestlased teevad reeglina kõike ise ja isegi kui keegi appi palgatakse rassitakse samas ise mehemoodi. Rumeenlastele, vähemalt keda ma kohanud olen, on selline asi suht võõras. Kui vannituba tuleb kolm korda uuesti plaatida, sest esimesed kaks korda teevad kulid nii kehva tööd, et sisse astudes lööd varba ära, isegi siis nad nutavad ja maksavad, aga ise ei tee. Ehitusmaterjalide koha pealt niipalju, et üsna palju kasutatakse odavaid ja nõmedaid kunstmaterjale, aga sisekujundus on sellegipoolest üllatavalt stiilne (kui materjalid välja arvata), ma millegipärast ootasin palju rohkem kitshi (Balotesti maja kipskrokodillist ma ei hakka siinkohal pikemalt rääkima).

Laupäeval käisime teisel vanaemal külas. Küla, kus Razi isa üles kasvas asub umbes kümnekilomeetrise pisikese tee lõpus. Täielikus pärapõrgus ja üsna vaene. Ühesõnaga tõeline pärl minusugusele turistile, kes seal ohjeldamatult pilte teha klõbistas: küll küll kobarast, mis ei olnud enam päris viinamarjad ja veel mitte rosinad; laua all kuivavatest maisitõlvikutest või puuviljast, millest paar päeva tagasi aimugi polnud (see näeb välja nagu antoonovka, aga on pisut suurem ja kollasem ja karvadega kaetud nagu virsik. Nime unustasin muidugi jälle ära, aga kasutada saab seda näiteks kanatäidisena, on selline hea hapukasmõru ja tugevama tekstuuriga kui õun).

Kihluspidu pidasime ka, palju liha ja lõkke ja tantsuga. Ja kolme koeraga: Bobby, Valge Koer ja Blind Bitch (kuigi oli ainult ühest silmast pime). Meie saime liha ja nemad kondid... ja lihavedelikuga immutatud leiba ja lõpuks mõne tüki liha ka. Tõsi on, et Rumeenias on igal pool hullult palju koeri ja tõsi on ka see, et neisse (ka hulkuvatesse) suhtutakse kui mitte ilmse poolehoiuga, siis vähemalt sallivalt.

Nüüd olen kodus, aktusel käidud, dekanaadis käidud, jalka mängitud... ja homme algab kool. Head ööd!