Mu õppimisprotseduur näeb välja selline:
1. faas: paaniline hirm ühtki loengu- või seminaripaprit puutuda, sest sellele järgneb
2. faas, kus jõllitan nõutult numbreid ja vean paberile paar arglikku kriipsu
3. faas: leian, et ilma kohvita ei tule midagi välja
4. faas: kohvi tekitab petliku tunde, et ma saan mõne ülesandega hakkama
5. faas: ajan Razi hulluks oma hädaldamisega
6. faas: külla tuleb mõni Razi informaatikust-matemaatikust-astrofüüsikust sõps ja selle asemel, et õlut juua ja filmi vaadata rakendatakse ta sujuvalt näiteks lainepikkuste arvutamisse.
7. faas: piisava arvu eraõpetajate toel hakkab midagi nagu koitma
Täna oli külas kaks HCS sakslast ja mehhiklane ning Razi parima sõpsi õde Elena. Ühel neist õnnestus end kõrvaltuppa sulgeda, kus ta ilmselt oma saatust oodates nagu haavaleht nurgas võbises. Teisele sakslasele lajatati kohe portsu mu saksa keele esseedega, mille grammatika seeläbi kõvasti kohendatud sai. Mehhiklane ja Elena aga poleks kindlasti paremast meelelahutusest osanud unistada kui seda on Fourier' seeriate genereerimine.
Jumal tänatud Razi tarkade sõprade ja teiste tegelaste eest, kes just õigel ajal uksest sisse sajavad. Mitte, et ma nüüd asjadest aru saaks, aga natuke rohkem ikkagi. Homseks palun üht programmeerijat.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment