Bebe ähvardas eelmisel nädalal, et start on laupäeva hommikul pool viis. Lõpuks lepiti ikka kokku kella seitsme peale ja pool üheksa saimegi 
Kauflandi parkimisplatsil kokku Popescu ja Simonaga, kes on tuntud ka ümbermõtlejate perekonna ühisnimetuse all. Nähes auto katusele kinnitatud lumelaudu tekkis kahtlus, kas mu kujutlus õhkõrnast lumekihist vastas päris tõele, aga nüüd oli juba hilja koju jäetud matkasuuski taga nutta.
Tee viis läbi 20 km Timisoarast ida poole jääva Recasi, kust võtsime kaasa kaduvväikese osa 700 ha suuruse viinamarjaistanduse saagist. Seina seest tulevast voolikust lastud veini liitrihinnaks on praegu 5,75 RON (ja maitseb hästi :))
Jõudnud Muntele Mic (tõlkes: Väikeses Mäed, kõrgeim tipp 1806 m) suusalifti juurde, selgus et autoga edasi ei saa ja parkimiskohta ka ei ole. Selle aja peale oli selge, et lund on küll ja rohkem ning taevasse vaadates oli varsti ka sealt lisa oodata. Auto parkimiseks tuli lõpuks ketid alla panna ja nii kaugele kui võimalik puhastamata teed mööda ülespoole sõita. Ei läinud tundigi, kui vajalik plats oli lumest puhastatud ning auto jõu ja iluharjutustega paika nihutatud.
Tee kulges laugelt ülesmäge kuni teelahkmeni, kus suunda aitas valida Ova poolt suurelt lumme kirjutanud "Raz". Ova enda ja ta punakuueliste matkakaaslastega kohtusime alles õhtul Cuntu meteoroloogiajaamas. Sinnani oli aga veel mõned tunnid ja palju lumes sumpamist aega. Paraku oli udu piisavalt tihe, et vaateid väga nautida ei saanud. See eest võis uurida karude poolt puudele jäetud märke ja hingata lõpuks ometi natukene värsket õhku.
Meteoroloogiajaamas juhatati meid kenasti soojaks köetud tuppa, mis anti meie käsutusse kolme leiva ja sümboolse summa eest. Muidugi ei saanud seda võrrelda Ova talvekorteriga, millele viimase lihvi andmisele õnnestus ka mul käsi külge panna.
Kella üheksa ajal hommikusööki valmistades tõdes Raz rahuldustundega, et ükskord ometi ei ole kaasas kedagi, kes kella seitsme ajal ärritavalt värske ja väljapuhanuna teisi teele asuma agiteerib. Nagu selgus ei olnud sellest lugu, sest tipu vallutamisest ei tulnud aina tiheneva udu tõttu nagunii midagi välja. See-eest oli lumelaudadel kiired ajad ja seejärel tuligi juba tagasiteele asuda. Nüüd, kus tee läks aina allamäge tulid suusad jälle meelde, aga kuna jagasime viiekesi sõbralikult kahte kaasavõetud lumelauda, ununes see peagi.
Auto lume alt välja kaevatud ja Lugosis kõht head-paremat täis söödud jõudsime väsinud aga rahulolevatena tagasi linna. "Ehk on Sibiu lähedal mägedes veel lumi maas, kui märtsis sinna läheme" arutlesin endamisi, aga siis taipasin, et tegelikult on ju täitsa ükskõik: päikesepaistel rohus või kaljunukil peesitada on vähemalt sama tore.
Pilte saab vaadata siit
Kauflandi parkimisplatsil kokku Popescu ja Simonaga, kes on tuntud ka ümbermõtlejate perekonna ühisnimetuse all. Nähes auto katusele kinnitatud lumelaudu tekkis kahtlus, kas mu kujutlus õhkõrnast lumekihist vastas päris tõele, aga nüüd oli juba hilja koju jäetud matkasuuski taga nutta.Tee viis läbi 20 km Timisoarast ida poole jääva Recasi, kust võtsime kaasa kaduvväikese osa 700 ha suuruse viinamarjaistanduse saagist. Seina seest tulevast voolikust lastud veini liitrihinnaks on praegu 5,75 RON (ja maitseb hästi :))
Jõudnud Muntele Mic (tõlkes: Väikeses Mäed, kõrgeim tipp 1806 m) suusalifti juurde, selgus et autoga edasi ei saa ja parkimiskohta ka ei ole. Selle aja peale oli selge, et lund on küll ja rohkem ning taevasse vaadates oli varsti ka sealt lisa oodata. Auto parkimiseks tuli lõpuks ketid alla panna ja nii kaugele kui võimalik puhastamata teed mööda ülespoole sõita. Ei läinud tundigi, kui vajalik plats oli lumest puhastatud ning auto jõu ja iluharjutustega paika nihutatud.
Tee kulges laugelt ülesmäge kuni teelahkmeni, kus suunda aitas valida Ova poolt suurelt lumme kirjutanud "Raz". Ova enda ja ta punakuueliste matkakaaslastega kohtusime alles õhtul Cuntu meteoroloogiajaamas. Sinnani oli aga veel mõned tunnid ja palju lumes sumpamist aega. Paraku oli udu piisavalt tihe, et vaateid väga nautida ei saanud. See eest võis uurida karude poolt puudele jäetud märke ja hingata lõpuks ometi natukene värsket õhku.
Meteoroloogiajaamas juhatati meid kenasti soojaks köetud tuppa, mis anti meie käsutusse kolme leiva ja sümboolse summa eest. Muidugi ei saanud seda võrrelda Ova talvekorteriga, millele viimase lihvi andmisele õnnestus ka mul käsi külge panna.Kella üheksa ajal hommikusööki valmistades tõdes Raz rahuldustundega, et ükskord ometi ei ole kaasas kedagi, kes kella seitsme ajal ärritavalt värske ja väljapuhanuna teisi teele asuma agiteerib. Nagu selgus ei olnud sellest lugu, sest tipu vallutamisest ei tulnud aina tiheneva udu tõttu nagunii midagi välja. See-eest oli lumelaudadel kiired ajad ja seejärel tuligi juba tagasiteele asuda. Nüüd, kus tee läks aina allamäge tulid suusad jälle meelde, aga kuna jagasime viiekesi sõbralikult kahte kaasavõetud lumelauda, ununes see peagi.
Auto lume alt välja kaevatud ja Lugosis kõht head-paremat täis söödud jõudsime väsinud aga rahulolevatena tagasi linna. "Ehk on Sibiu lähedal mägedes veel lumi maas, kui märtsis sinna läheme" arutlesin endamisi, aga siis taipasin, et tegelikult on ju täitsa ükskõik: päikesepaistel rohus või kaljunukil peesitada on vähemalt sama tore.
Pilte saab vaadata siit
1 comment:
lumi.
lucky bastard.
ja mäed veel lisaks.
igastahes Irma, sa näed seal Rumeenia lumistes mägedes ilgelt hea välja.
Post a Comment