Jalgpallist ja kätlemisest

Nagu lubatud...

Nii Saksamaal kui siin olen miskipärast poiste jalkatrenni sattunud. Ainsa tüdrukuna loomulikult. Mis mulle iseenesest meeldib ja väga normaalne tundub, sest kuueaastasest peale on kogu aeg nii olnud, ainsa erandiga Fauna Female (mis of coooors oli kah superlahe). Aga erinevus saksa ja rumeenia poistega jalgpalli mängimise juures on lihtne: siinsed poisid ei näeks unes ka, et tüdruk väravasse panna, samas kui sakslased vaatasid juba selle peale viltu, kui ma ennast piisavalt kiiresti ise ei pakkunud. Üleeilse mängu viimased minutid söötsid aga meie võistkonna poisid kogu aeg palli mulle, et saaksin auvärava lüüa (mis seekord löömata jäi - aga paaril eelmisel korral olen mõne värava ikka löönud... ausalt ka :)

Igal esmaspäeval peale mängu on kolmas poolaeg, mis koosneb peasjalikult paljust õllest, suitsetamisest ja vestlusest, mis eesti standardite kohaselt kvalifitseeruks löömingueelseks sõnasõjaks. Nemad aga arutavad näiteks selle üle, kas magenta on punane või roosa värvitoon. Poolteist tundi hiljem jõutakse lõpuks järeldusele, et kõik on suhteline ja kõik on rahul, et sai jälle natuke vaielda. Uhh :). Kui keegi ära läheb, käib ta ringi ümber laua ja surub kõigil kätt. Esimene kord jäin totaka näoga käsi õieli vahtima, kui minust nagu väljagi ei tehtud. Selgus, et naistel reeglina kätt ei suruta... Ainult esimest korda kohtudes. Ja siis, kui mõni tüüp peab paremaks seda reeglit mitte arvestada, sest olen välismaalane või ta leiab, et see on iganenud tava või mis iganes muul põhjusel. Niisiis, iga kord kui keegi lahkuma asutab, tõusevad kuklakarvad ootusärevusest püsti: kas ulatab käe või ei :)

Homme kohtun loodetavasti ühe oma professoriga ja saan teada, mida lõppude lõpuks õppima hakkan (viimane aeg ka nagu, esmaspäeval algab kool). Ja laupäeval läheme Baloteşti majja kihluspidu pidama. Pilte sellest saab ka, esmaspäeval ilmselt...