Un weekend placut

Nädalavahetused veedame suures osas teel olles. Sõna otseses mõttes. Sest 230 km Trobeta Turnu Severini võtab aega keskmiselt 4,5 tundi. On olemas kaks võimalust sinna sõitmiseks: lühem ja tihedama liikluse ja rohkemate teetöödega ja teine, mis kulgeb mööda Serbia piiri tähistava Doonau äärt. Mõlemad on ilusad, kuigi mingil hetkel kindlasti ei jõua enam tähele panna mägede ilu ja seda kui huvitavaid maju külades leidub ja tahaks pikka sirget kiirteed või midagi. Praegu on aga huvitav näha, kuidas mustlased on terve küla losse täis ehitanud või kuidas vana mees jumala rahuga kihutavate autode vahel härjarakendiga maisikoormat veab.

Mingil ajal jõudsime ka kohale. Razi ema juures sõime traditsioonilist kanasuppi (ciorba de pui). Suppe on neil kahe nimega ciorba ja supa. Ma pole veel päris hästi pihta saanud, mis vahe neil on, kuigi küsimus on korduvalt arutluse all olnud. Kana süüakse siin üldse hästi palju, või mulle ainult tundub nii, sest Razi seda armastab.

Ööd olime Teodori ja Iona uues korteris. Vahel tundub, et kõik mu tuttavad aina ehitavad ja remondivad, olgu siis siin või seal. Ainsa erinevusega, et eestlased teevad reeglina kõike ise ja isegi kui keegi appi palgatakse rassitakse samas ise mehemoodi. Rumeenlastele, vähemalt keda ma kohanud olen, on selline asi suht võõras. Kui vannituba tuleb kolm korda uuesti plaatida, sest esimesed kaks korda teevad kulid nii kehva tööd, et sisse astudes lööd varba ära, isegi siis nad nutavad ja maksavad, aga ise ei tee. Ehitusmaterjalide koha pealt niipalju, et üsna palju kasutatakse odavaid ja nõmedaid kunstmaterjale, aga sisekujundus on sellegipoolest üllatavalt stiilne (kui materjalid välja arvata), ma millegipärast ootasin palju rohkem kitshi (Balotesti maja kipskrokodillist ma ei hakka siinkohal pikemalt rääkima).

Laupäeval käisime teisel vanaemal külas. Küla, kus Razi isa üles kasvas asub umbes kümnekilomeetrise pisikese tee lõpus. Täielikus pärapõrgus ja üsna vaene. Ühesõnaga tõeline pärl minusugusele turistile, kes seal ohjeldamatult pilte teha klõbistas: küll küll kobarast, mis ei olnud enam päris viinamarjad ja veel mitte rosinad; laua all kuivavatest maisitõlvikutest või puuviljast, millest paar päeva tagasi aimugi polnud (see näeb välja nagu antoonovka, aga on pisut suurem ja kollasem ja karvadega kaetud nagu virsik. Nime unustasin muidugi jälle ära, aga kasutada saab seda näiteks kanatäidisena, on selline hea hapukasmõru ja tugevama tekstuuriga kui õun).

Kihluspidu pidasime ka, palju liha ja lõkke ja tantsuga. Ja kolme koeraga: Bobby, Valge Koer ja Blind Bitch (kuigi oli ainult ühest silmast pime). Meie saime liha ja nemad kondid... ja lihavedelikuga immutatud leiba ja lõpuks mõne tüki liha ka. Tõsi on, et Rumeenias on igal pool hullult palju koeri ja tõsi on ka see, et neisse (ka hulkuvatesse) suhtutakse kui mitte ilmse poolehoiuga, siis vähemalt sallivalt.

Nüüd olen kodus, aktusel käidud, dekanaadis käidud, jalka mängitud... ja homme algab kool. Head ööd!