Rochie de mireasa...

... ehk pulmakleidijahil...

Kogu aeg on olnud kiire kiire ja kleidi otsimisele pole nagu olnud aega mõeldagi. Ühel hetkel aga avastasin, et kui seda õiget ei leia ja teha tuleb lasta, siis läheb kiireks. Pulmakleidipoode on siin üsna palju, aga olles paar tükki läbi käinud ja leidnud, et kõik kleidid nii üles puhvitud ja sätendavad ja/või hirmkallid, otsustasin ka muid variante otsida. Sõber internet pakkus võimalust Berliini kleidipoodide valikuga tutvuda... kuni selgus, et me äkki ei lähegi BBC-le, sest Razi ühel sõpsil on 10. mail pulmad. Samuti leidsin, et Milaanosse on odavad piletid ja ühildatuna Mari-Liisi külastamisega oleks asjal ilmet olnud... Aga täna õhtul lõpeb lennupiletite soodusmüük ja Mari-Liisist ei kippu ega kõppu. No tuleb latte joomine edasi lükata ja EMTi mõte, et küll oleks sheff öelda, et käisin Milaanos pulmakleiti otsimas, jääb ka seekord realiseerimata.

Kuna huupi poode külamisest ei olnud midagi head tulnud (no tunnistan ülesse: kuni tänaseni olin käinud täpselt kahes poes) ja netist suurt inffi ei leidnud, tuli asjale teaduslikult läheneda. Rumeenias on igal pulmapaaril ristivanemad, kes seisavad hea selle eest, et peo ja muude asjade korraldus jookseks ladusalt, on nõu ja jõuga abiks ning ka edaspidises elus vaatavad, et nende ristilastel hästi läheks. Vanasti olla asi korraldatud perekondade järjepidevuse alusel: kui kellegi vanemad olid teisele paarile ristivanemateks, siis lapsed olid omakorda nende lastele (või kuidaspidi see nüüd oligi). Tänapäeval seda traditsiooni enam au sees ei peeta ja ristivanemad valitakse oma juba abielus olevate sõprade seast. Vahel on pulmapaaril ka kahed ristivanemad: üks paar pruudi ja teine peigmehe sõprade hulgast. Meie piirdusime siiski ühega. Lubage esitleda naşii: Ioana ja Tudor.

Ühesõnaga, tulles tagasi kleidi juurde, uurisime, kust Ioana oma kleidi oli saanud. Poe asukoha välja peilinud ja trajektoori kaardil maha märkinud võitlesin nälja, väsimuse ja kiusatusega peale kuut praktikumides veedetud tundi koju minna, aga keerasin siiski rattanina kesklinna poole. Teele jäi kogemata üks pood, kus hinnad hinge kinni võtsid, aga ükski kleit õnneks või kahjuks kaugeltki mitte.

Ioana soovitatud poodi kohale jõudes lappasin kaks korda kõik kleidid läbi ja kiikasin igaks juhuks veel korra vaateaknale, aga selge oli see, et on ainult üks kleit, mida ma selga tahan proovida. Kuigi olin eelnevalt täiesti kindel, et tahan lumivalget kleiti, mõtlesin seda vaadates ümber... õrnalt kreemjas tundus äkitselt palju õigem. Aga sellega alles katsumused algasid. Kõigepelt paluti mul enne proovikabiini sisenemist saabastest vabaneda, siis end lahti riietada ja miski huvitav võrgust võru endale ümber tõmmata. Alles siis toodi kleit ja hakati seda selga sättima. Vaatamata ostukeskuse müügiboksi troostitule ümbrusele kujutlesin end printsessina, kellele tehakse hommikust tualetti, eriti siis kui korsetti hakati kinni nöörima. Äkki avastasin end mõttelt, et see ongi ilmselt ainus pulmakleit, mida ma kunagi selga proovin (eksoleju :)). ja kui Razile helistasin, et tuleb tulla ja ära osta ja et ma rohkem ühtki kleiti isegi ei proovinud ja ei taha proovida, siis ta tuli ja ostis (põrsa kotis loomulikult) ja enne veel jooksime kokku ühe ta sõpsi naisega (mispeale Raz läks kohvi jooma ja ma pidin kogu riietumisprotseduuri uuesti ette võtma). Second opinion oli positiivne ja nüüd on kleit turvaliselt koju riidekappi toimetatud ning Razile sõnad peale loetud, et piiluda ei tohi.