Unenägu

Eellooks niipalju, et me krundilt paistab kaugel üle heina-põllu-jäätmaa metsaviirg, mille taga juttude järgi voolab Timiş, jõgi mille järgi Timişoara oma nime on saanud (huvitaval kombel kulgeb päris läbi linna hoopis Bega). Olen sinna alati minna tahtnud, aga alati on olnud tähtsamaid asju teha.

Nägin end rattaga sõitmas me tulevase kodu poole ja kuigi siiani polnud mul õnnestunud kordagi iseseisvalt seda kohta üles leida olin äkki tuttava roostes traataiaga murulapi ees. Isegi mahavõetud ploomipuude hunnik oli veel alles. Oli tunne, et lähiajal ei ole ühtki möödapääsmatut kohustust ja otsustasin võtta ette retke tundmatusse. Olin vaevalt tänava lõppu jõudnud, kui mu ees laius lõputu rohuväli. Musta-valge kirju lehm mäletses südamerahus ja üks eriti naiivne vasikas uudistas vist võililli korjavat poisikest. Miski ei paistnud päris klappivat uuselamurajooni peegelsiledate tänavatega, aga rattaga mööda kollakat-savikat rajakest kihutades ununes see peagi ja ülekaalu saavutas hoopis tunne, et lendan üsna madalalt ruumis mis näis koosnevat ühtlasest rohekast vaibast ja pärastlõuna päeikese kollasest särast. Ja, ilmselt eilse pildistamissessiooni tulemusena, nägin igal pool valgetes õites puid. Kihutasin mööda kraavist, mis oli pungil täis hundinuiasid, just selliseid, milliseid olin oma savikrohvikatsetuste jaoks otsinud, möödusin kuhilast äravisatud katusekividest, mis oleksid olnud ideaalsed sama krohvi katsetuseks, taamal paistis pilliroog (oh, mis sellega kõike saaks teha) ja kogu rohu alt paistvat maad kattis kollakas savikiht. Tundes, et mu palvetele on vastatud, võisin korraks ökoehituse teema kõrvale heita... eriti kuna olin just jõudnud metsaveerele ja lõpuks ometi pidin teada saama, mis peitub selle kaugelt nähtud sinaka metsaviiru taga.

Jätsin ratta esimese ettejuhtuva puu najale ja läksin edasi. Mets... lõpuks ometi! Peale Eestist lahkumist polnud lauskmaal kasvavasse metsa sattunudki ja tunne on seal teadagi hoopiski teine, kui mäeküljel puudest mööda rühkides. Veidi kõndinud hakkas aga midagi imelikuna paistma: kõik puud näisid äkki üksteise järgi rivistuvat, algul ühel pool ja pärast ka teisel, nii et ei olnud enam kuskile vaadata, ilma südamepõhjas tundmata, et mind on alatult petetud. Aga kits, kes otse ees puuderivi vahel seisatas ja, korra pilgu minu poole pööranud, minema kihutas, paistis ütlevat: "Edasi, sa pole veel midagi näinud!". Pistsin minagi siis jooksu, sinnapoole, kus kits oli kadunud. Maha vaadates, et veel kuivamata maal poriloike vältida, jõudsin lõppu. Just nii tundus, sest ees laius sein, niisama roheline kui ülejäänud mets. Meenus üks teine unenägu, kus oli mingi sõda ja pidime Lenini eest põgenema, aga seinast üle ei saanudki. Seekord keegi mind taga ei ajanud ja jõudsin raskusteta müüri harjale. nüüd aga selgus, et see pole mingi müür vaid hoopis teetamm, kus vist keegi enam ei sõitnud, sest see oli üsna rohtu kasvanud. Ja taamal paistis jõgi. Kuskilt nagu meenus, et seda olingi kogu aja otsinud. Kihutasin ülepeakaela vallilt alla ja läbi vasttärganud nõgeste jõe kaldale. Kuskilt tõusis lendu üks pardipaar, kuskil lendasid liblikad ja siingi õitsesid kirsipuud... oli see jooksmisest või ikka veel eredalt säravast päikesest, aga tekkis vastupandamatu kihk ujuma minna, kuigi kallas oli ikka eriti mudane.

Võti keeras lukuaugus ja Raz astus sisse, käes kimp kevadlilli. Kui neid vastu tahtsin võtta avastasin, et ei saa sest käed on savised. haarasin taskurätiku järele, et need ära pühkida, aga kätte sattus hoopis kimp nõgeseid. Pilk langes ikka veel mudastele jalgadele ja jälle meenus see unenäoline retk Timişi äärde. Ja varsti elame sellele kohale poole lähemal :) Vahel on elu ikka parem kui unenägu, niisiis võtsin leiva ahjust ja keetsin ühe korraliku nõgesetee.