Posturi ja Paşte

... ehk miks mu koolivaheaeg alles nüüd on.

Rumeenia on teatavasti õigeusklik maa, 2002. aasta rahvaloenduse andmetel on üle 86% rumeenlastest rumeenia õigeusku. Usul on siin teadagi suurem roll kui Eestis, aga kus ei oleks (Eurobarometer küsitluse järgi kõige vähem usklik maa Euroopas - 16% tunnistab, et usub jumala olemasolu). Samas väga palju usukombeid siin igapäevaelus silma ei hakka. Üks asi, mida siin tihtipeale tehakse, ja mida isegi oma 19-aastaste kursavendade puhul paar korda täheldanud olen, et kui kirikust möödutakse tehakse ristimärk ette. Eriti muidugi lihavõtete ajal, kui usuteema nagunii rohkem õhus. Ja siis peetakse muidugi paastu. Razi vanaema on eriti tõsiuskne ja peab vist küll kõikidest paastukommetest kinni, noorem rahvas kas ei pea üldse paastu või võtab selle ette viimasel nädalal enne lihavõtteid. Erinevus katoliku ja õigeusu paastu vahel on, et katoliiklased ei tohi ainult liha süüa, aga õigeusu kirik nõuab loobumist kõigist loomset päritolu toiduainetest (mesilasi peetakse siin ilmselt taimedeks, sest mett võib süüa). Paastupäevad on 2008. aastal:

kõik kolmapäevad ja reeded (v.a. mõned, mis jäävad rangelt paastuvabasse perioodi);

Enne lihavõtteid: Postul Sfintelor Paşti (10. märts - 26. aprill);

Enne Peetruse ja Pauluse suurpüha: Postul Sfinţilor Apostoli Petru şi Pavel (23. - 28. juuni);
Enne jumalaema uinumise päeva: Postul Adormirii Maicii Domnului (1. - 14. august);
Enne jõule (Kristuse sündi): Postul Naşterii Domnului (14. november - 24. detsember).

Ja veel mõned päevad:

Kristuse ristimise eelõhtu (5. jaanuar);
Püha Ioan Botezătoruli pea maha võtmine (29. august);
Püha risti ülendamise püha (14. september);

Eelmisel nädalal tegin pisut uurimistööd ka kursakaaslaste seas, et kas peetakse paastu ja päris paljud ikka nosisid viimasel lihavõtteelsel nädalal maisipulki ja unistasid pühapäevast. Võtsime meiegi Raziga ette: tema nagu igal aastal ei söönud sel nädalal liha ja kolmapäeval ka mitte muid loomseid toiduaineid. Suurel reedel on siin kombeks aga üldse söömata olla. Ma võtsin plaani terve nädala rangelt taimetoitlane olla ja isegi kohvist loobuda, kuigi see on lubatud (aga ilma piimata nagunii jama juua). Lõppes asi sellega, et esmaspäeva käisin nagu zombi ringi, enne kui õhtul ikka ühe (musta) kohvi tegin ja ellu ärkasin. Teisipäeva lõunaks ei saanud aga enam üldse aru, kellele see hea on, kui ma jogurtit ei tohi süüa ja kolmapäeval pugisin südamerahuga kohupiima, kui Raz palja puuviljasalatiga leppis. Reedel päikseseloojanguni sõi Raz banaani ja paar viilu rukkileiba (mis muuseas tuleb juba päris kenasti välja, isegi ämm kiitis) ja ega minagi väga palju muud söönud, küll rohkem kiire töö pärast kui põhimõtteliselt. Vähemalt lihata sai nädala probeemideta läbi, nii et katoliiklaseks võiks hakata küll.

Ja siis tulid lihavõtted... ja võtsime liha nii Razi vanemate juures, kus pakuti lammast, siga ja kana; nii keedetud, praetud kui grillitud vormis. Järgmisel päeval vanaema juures sõime veel sarmalet (kapsalrull hakklihaga - üks traditsioonilisemaid Rumeenia toite). Taldrikul oli virnas ka paneeritud liha, aga kuna kõht oli täis küsisin Razilt ainult ampsu. See oli kuidagi kummaliset pehme ja kui aru pärisin, mis liha see veel on, tuli puhtsüdamlik vastus: "paneeritud aju". Ojee...

Loomulikult värvitakse ka siin mune, aga koksimise tehnika on veidi teine: üks hoiab muna peos, nii et ainult üks ots paistab välja ja teine koksab seda. Millega ma kuidagi hakkama ei saanud oli see, et enne muna koksamist pidi koksaja ütlema: "Kristus on üles tõusnud" ja teisel tuli vastata: "Ta on tõesti üles tõusnud". Sama kehtib tervituse asemel, kui pühade ajal kellegagi kokku saad. Aga kui raadio tööle panna ja kõik uudised algavad sõnumiga: "Kristus on üles tõusnud", jääb vaid lootus, et ka need pühad saavad ükskord otsa.