Rumeenia keelt õppima hakates sai üsna ruttu selgeks tõsiasi, et lihtsam on rääkida minevikus. Siin kasutatakse nimelt peamiselt täisminevikku (välja arvatud Banati regioonis, kus inimesed räägivad väidetavalt üldse imelikult). Seega ainus, mis tuleb selgeks õppida on past participle (mis iganes see ka eesti keeles ei oleks) ja abitegusõna (mis on alati sama) pööramine. Läksin, läksid jne kõlab seega am mers, ai mers, a mers; rääkisin, rääkisid aga am vorbit, ai vorbit...
Olevikus seevastu käib asi nagu eesti keeleski: igas pöördes eri lõpp. Ja loomulikult tegusõnade käänamisel on rohkem erandeid kui reegleid. Mina vorm moodustatakse näiteks arusaamatul põhjusel kas lõpu ära jätmisega: a merge -> merg (lähen), või -sc lõpu lisamisega: a vorbi -> vorbesc (räägin). Mis foneetilised muudatused sõnas uue lõpu lisamisel toimuvad ei hakka parem rääkimagi.
Tuleviku kohta aga pole siiani õiget sotti saanud. Nimelt on olemas 5 tulevikuvormi, millest kahte aeg ajalt ka kasutada olen üritanud. Aga enamasti tuleb millegipärast ikka välja, et sel puhul, mida ma parajasti öelda tahtsin on kõige õigem hoopis olevikuvormi kasutada.
Neile, kes siia blogisse otsingu kaudu sattunud ja mingil põhjusel rumeenia keele õppimisest huvitatud, infoks niipalju, et üks väärt grammatikaõpik on alla laaditav sellelt leheküljelt. Neile, kes külla tulemas, postitan mingil hetkel põhilised väljendid, mida pika sõidu ajal rõõmsasti tuupida võib :)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
2 comments:
see kõik kõlab täiesti loogiliselt:)vähemalt prantsuse keelt õppinud inimesele. jõudu ja jaksu erandites orienteerumisel ja õige-aja-tabamise-kõhutnde väljaarendamisel!
tänud! eks ma püüan. küllap nalja saab veel palju sellega, aga muidu olekski elu igav :)
Post a Comment