Esimesel kahel kursusel on siin kehaline kasvatus kohustuslik aine. Valida on jalgpalli, korvpalli, tennise, aeroobika ja jõusaali vahel. Ma tahtsin loomulikult esimest. Olles mõttes enam-vähem arusaadava lause komponeerinud astusin kabinetti, kus nimekirjadesse registreerimine toimus. Sekretär oli volüümikas tädi, kelle näost paistis selgelt aastatepikkuse teismikega töötamise karm kogemus. Kuna ruum oli tudengitest pungil, pidin suminast üle karjumiseks üsna kõva häält tegema, mis, arvestades, et kogu mu päheõpitud lause oli ilmselt grammatiliselt üsna vildakas, ei olnud sugugi nii tore. Me dialoog nägi välja umbes järgmine:
Mina: Tahan jalgpalli rühma registreeruda!
Tädi: Mida?
Mina: TAHAN JALGPALLI RÜHMA REGISTREERUDA!
Tädi: Meil ei ole tüdrukute jalgpalli.
Mina: Ma tean. Tahan koos poistega mängida.
Tädi: Kust sa pärit oled?
Mina: Eestist.
Tädi: Domnul (=Härra, kirjutan kunagi sellest täpsemalt) Popescu (või whatever, jalkatreener igatahes), siin on üks tüdruk Eestist, kes tahab jalgpalli mängida. Kas võtad ta vastu?
Ja kuskilt poistepuntra vahelt kostis kõuehääl, mille peale poistekamp mu ees kahte lehte tõmbus nagu Punane meri Moosese ees. Valitses pinev vaikus, kõigi pilgud olid minule suunatud, domnul Popescu mõõtis mind pealaest jalatallani ja langetas viimaks karmi otsuse: "Olgu!"
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
2 comments:
see tundub nagu mingi filmistsenaarium olevat, kus tulevane jalkatäht oma karjäärialguses õnnekombel poiste jalkatrenni võetakse. Irms, hästi paned seal ikka. ja mulle eriti meeldis su vastus küsimusele kust sa tuled, ja see küsimus ise on ka päris hea. ootan äraootavalt su esimesi trennimuljeid. ja kui võimalik siis fotosid riietusruumist (poiste omast), sest seal toimub põhi ettevalmistus mänguks, ja ma arvan nad peavad su sisse laskma.
Kats, minu mõte - nagu filmis!
Post a Comment